Mihhail Gorbatðovi võimuletulekuga 1985. aastal algas Nõukogude Liidus uus poliitiline periood, mille märksõnadeks olid reformid (perestroika) ja avalikustamine (glasnost). Vajaduse muutuste järele tingisid NSV Liidu majanduslik pankrot, mida kiirendasid Afganistanis peetud koloniaalsõja kulud ja naftahinna järsk langus maailmaturul, ning Moskva suutmatus minna kaasa võidurelvastumise järjekordse ringiga, mis oli alanud Washingtoni poolt välja kuulutatud “Tähesõdade” programmiga.
Keskvõimude uue poliitika sisuks oli Nõukogude ühiskonna sisepingete vähendamine poliitilise ja majanduselu mõningase liberaliseerimise hinnaga. Majanduses lubati asutada mitmesuguseid kooperatiive, rendi- ja ühisettevõtteid, meelitati maale väliskapitali, püüti tõsta töötajate isiklikku materiaalset huvitatust paremast tööst. Sisepoliitikas võeti ette kaadrimuudatusi ja piiratud demokraatlikke reforme, anti liiduvabariikidele rohkem iseotsustamisõigusi, samas aga õhutati impeeriumi ääremaadel rahvustevahelist vaenu, tegemaks võimatuks nende alade eraldumist Nõukogude Liidust.
Tegelikkuses ei suutnud Nõukogude juhtkond peagi enam sündmuste käiku kontrollida, mitmekümne aasta kestel mahavaikitud või mahasurutud vastuolud ja suurriigi paljude rõhutud rahvaste vabanemispüüe kasvasid Moskva võimudel üle pea. Aastail 1989–1990 toimusid NSV Liidu Kesk- ja Ida-Euroopa “rahvademokraatlikes” satelliitriikides demokraatlikud rahvarevolutsioonid, Saksamaa taasühines ning “külmas sõjas” kaotajaks osutunud Nõukogude Liidu edasine kooshoidmine muutus võimatuks. Impeeriumi lagunemine oli alanud siiski juba veidi varem — Balti riikidest.
M. Gorbatšovi tõus NLKP etteotsa ei toonud Eestis esialgu kaasa mingeid erilisi muutusi. Kui 1986. aasta kevadel toimus Ukrainas Tšernobõli aatomielektrijaamas tuumakatastroof, saadeti tuhandeid eesti mehi sõjaväe kordusõppuste korras oma elu ja tervise hinnaga plahvatuse tagajärgi likvideerima: samal moel saadeti Nõukogude armees sundaega teenivaid eestlasi sõdima Afganistani või suruma maha teiste impeeriumi vähemusrahvuste vastuhakke.
Lääneriikide abist eluliselt huvitatud Moskva võimud olid siiski sunnitud tsensuuri ja julgeolekuorganite haaret lõdvendama ning Balti riikides algas uus ärkamisaeg.
Eestlaste esimeseks suureks väljaastumiseks oli 1987. aastal puhkenud nn. fosforiidisõda — massiline protestiliikumine Moskva keskvõimu kavade vastu rajada Kirde-Eestisse suured fosforiidikaevandused, mis toonuks kaasa ulatusliku keskkonnareostuse ja migrantide sissevoolu uue laine. Teadlaskonna poolt ajakirjanduses algatatud vastukampaaniast kasvasid välja kõikjal Eestis toimunud rahvakoosolekud ja üliõpilaste juhitud protestiüritused. Rahva üksmeelse protesti tõttu oli ENSV juhtkond sunnitud kaevanduste avamisest loobuma.
Samal ajal kaasnes poliitilise surve nõrgenemisega eestlastest poliitvangide vabanemine Venemaa vangilaagreist ja teisitimõtlejate-dissidentide tegevuse hoogustumine. Kui varem oli selles vallas juhtivam olnud Leedu — tänu katoliku kiriku Nõukogude-vastasele rollile (katoliku kirikut juhiti Vatikanist, sellal kui luteri kiriku tähtsaim levikuala Ida-Saksamaal oli Nõukogude võimu all) — siis nüüd nihkus raskuspunkt Eestisse. 23. augustil 1987, Hitler-Stalini pakti aastapäeval korraldati Tallinnas rahvakoosolek, millel nõuti pakti salaprotokollide hukkamõistmist (NSV Liidu juhtkond eitas nende olemasolugi) ja Nõukogude anneksiooni lõpetamist. Repressioonid miitingu korraldajate (Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp eesotsas Tiit Madissoni ja Lagle Parekiga) vastu jäid suhteliselt leebeiks — Läänega suhete parandamise üheks eelduseks oli inimõiguste-alase olukorra parandamine NSV Liidus.
Samas ei saanud kogu rahvas 23. augustil esitatud nõudmistega avalikult ühineda, kuna see oleks andnud Moskva keskvõimudele ettekäände laiaulatuslike karistusaktsioonide korraldamiseks. Ideeks, mille ümber võis rahvas koguneda, kartmata liikumise lämmatamist toore jõuga, kujunes 1987. aasta septembris esitatud loosung ENSV üleviimisest isemajandamisele — IME (Ise Majandav Eesti) projekt, mille eeskujuks olid Hiinas loodud vabamajandustsoonid.
Sama aasta detsembris tekkis rahvaalgatuse korras esimene mittenõukogulik massiorganisatsioon — Eesti Muinsuskaitse Selts — millel oli peatselt üle 10 000 liikme ja mis mõnda aega etendas Eestis pigem poliitilise erakonna osa.
No comments:
Post a Comment