aktiivne poliitika - poliitika eesmärgiks on ennetada tööpuuduse teke
aktsia - väärtpaber mis tõendab et selle omanikule kuulub vastav osa ettevõttest
alternatiivkulu - ühe hüvise tootmisel mõne teise tootmisest saamata jäänud tulu/kasu
ankurvaluuta - välisvaluuta mille suhtes on koduvaluuta kurss kindlaks määratud
deflatsioon - üldise hinnataseme jätkuv alanemine
depressioon - majanduslangus
devalveerimine - koduvaluuta kursi alandamine välisvaluutade suhtes
dividendid - ettevõtte omanikule makstav kasumiosa
dumping - kauba pakkumine ajutiselt madala hinnaga mille eelmärgiks on turu vallutamine
eelarvedefitsiit - eelarve puudujääk, riigi kulud on suuremad kui tulud
eksporditõke - piiratakse või keelustatakse mingi kauba väljavedu riigist
elatusstandard - elatustase, mis määrab teatud sotsiaalsesse gruppi kuuluva isiku standardi
erasektor - sinna kuuluvad kasumit taotlevad ettevõtted
esmatarbekaup - kaup mis rahuldab tarbija esmaseid vajadusi
fikseeritud vahetuskurss - koduvaluuta hind mis on ankurvaluuta suhtes kindlaks määratud
finantskapital - tootmise rahastamiseks kasutatav sularaha arveldusarvetel olev raha ja väärtpaberid
hüvis - tootmistegevuse tulemusena valminud kaup/teenus mis on suunatud tarbija vajaduste rahuldamisele
import - kaupade sissevedu riiki
indekseerimine - majandus- ja sotsiaalpoliitika protseduur millega kontrollitakse hindu, makseid või töötasu
inflatsioon - riigi keskmise hinnataseme jätkuv kasv piisavalt pikal perioodil
inflatsioonimäär - keskmise hinna protsentuaalne muut
intress - raha hind
kapitalism - majandussüsteem, kus tootmisressursid on eraomanduses
kapitalistid - kapitalistliku ühiskonna põhiklass, kellele kuuluvad tootmisressursid
kasum - summa mille võrra ettevõte tulud ületavad kulusi
konverteerimine - ühe valuuta vahetamine teise vastu
kvoot -
leibkond - majapidamisüksus, mille moodustab perekond
lisandusväärtus - igas tootmisetapis kauba turuhinna suurenemine
luksuskaup - kaup mida inimene kasutab ja mis moodustab tema elu mugavamaks
lõpptarbimine - kaubad ja teenused mida ei kasutada enam ühegi teise toote tootmiseks
majanduslangus - toodangumaht majanduses kahaneb, tööpuudus kasvab ja inimeste sissetulek kahaneb
maksukoormus - riiklike maksude suhe SKP-sse
riigisubjekt -
mittetolliline piirang - kaubanduspiirang mida on võimalik rakendada lisaks tollidele või kvootidele
monetarism - majandusteaduse liberaalne vool mis peab majandusarengu määrajaks ringluses oleva raha hulka
ostujõud - kaupade ja teenuste hulk mida saab rahaühiku eest osta
ostukorv - peegeldab tarbijate ostu- ja tarbimisharjumusi kajastavate kaupade ning tasuliste teenuste maksumust
palk - brutopalk (väljateenitud töötasu enne maksude mahaarvestamist) ja netopalk (summa mis jääb maksudest üle)
passiivne tööpoliitika - tegeletakse peamiselt töötuks jäänud inimeste olukorra parandamisega
Thursday 15 April 2010
Wednesday 14 April 2010
inka
Dear Sir,
I am writing to complain about the holiday I went on by your advertisements suggestion. On your advertisement were many facts that were untrue.
Firstly, the advertisement said there would be ''beautiful sandy beaches'', it was far from that. The beaches were filthy, there was trash everywhere, also there was too much people, there was barely enough room to breath. Also about the advertisement saying I could go snorkelling, there was no equipment to use.
Secondly, there was no possible ways to take a trip on an elephant because the row was too long to wait in. There was no option of waiting due to the fact that weather was too hot.
Furthermore, you promised cycling around the town to meet the locals, but the bikes were out of order. Our holiday was absolutely ruined and I blame it all on you for false advertisement.
You can only imagine how disappointed I am. I am confident that I am entitled to a partial refund in addition to an apology for the inconvenience. I look forward to receiving a prompt reply.
Yours faithfully,
Mari Mets.
I am writing to complain about the holiday I went on by your advertisements suggestion. On your advertisement were many facts that were untrue.
Firstly, the advertisement said there would be ''beautiful sandy beaches'', it was far from that. The beaches were filthy, there was trash everywhere, also there was too much people, there was barely enough room to breath. Also about the advertisement saying I could go snorkelling, there was no equipment to use.
Secondly, there was no possible ways to take a trip on an elephant because the row was too long to wait in. There was no option of waiting due to the fact that weather was too hot.
Furthermore, you promised cycling around the town to meet the locals, but the bikes were out of order. Our holiday was absolutely ruined and I blame it all on you for false advertisement.
You can only imagine how disappointed I am. I am confident that I am entitled to a partial refund in addition to an apology for the inconvenience. I look forward to receiving a prompt reply.
Yours faithfully,
Mari Mets.
Tuesday 6 April 2010
NSVL lagunemine
Mihhail Gorbatðovi võimuletulekuga 1985. aastal algas Nõukogude Liidus uus poliitiline periood, mille märksõnadeks olid reformid (perestroika) ja avalikustamine (glasnost). Vajaduse muutuste järele tingisid NSV Liidu majanduslik pankrot, mida kiirendasid Afganistanis peetud koloniaalsõja kulud ja naftahinna järsk langus maailmaturul, ning Moskva suutmatus minna kaasa võidurelvastumise järjekordse ringiga, mis oli alanud Washingtoni poolt välja kuulutatud “Tähesõdade” programmiga.
Keskvõimude uue poliitika sisuks oli Nõukogude ühiskonna sisepingete vähendamine poliitilise ja majanduselu mõningase liberaliseerimise hinnaga. Majanduses lubati asutada mitmesuguseid kooperatiive, rendi- ja ühisettevõtteid, meelitati maale väliskapitali, püüti tõsta töötajate isiklikku materiaalset huvitatust paremast tööst. Sisepoliitikas võeti ette kaadrimuudatusi ja piiratud demokraatlikke reforme, anti liiduvabariikidele rohkem iseotsustamisõigusi, samas aga õhutati impeeriumi ääremaadel rahvustevahelist vaenu, tegemaks võimatuks nende alade eraldumist Nõukogude Liidust.
Tegelikkuses ei suutnud Nõukogude juhtkond peagi enam sündmuste käiku kontrollida, mitmekümne aasta kestel mahavaikitud või mahasurutud vastuolud ja suurriigi paljude rõhutud rahvaste vabanemispüüe kasvasid Moskva võimudel üle pea. Aastail 1989–1990 toimusid NSV Liidu Kesk- ja Ida-Euroopa “rahvademokraatlikes” satelliitriikides demokraatlikud rahvarevolutsioonid, Saksamaa taasühines ning “külmas sõjas” kaotajaks osutunud Nõukogude Liidu edasine kooshoidmine muutus võimatuks. Impeeriumi lagunemine oli alanud siiski juba veidi varem — Balti riikidest.
M. Gorbatšovi tõus NLKP etteotsa ei toonud Eestis esialgu kaasa mingeid erilisi muutusi. Kui 1986. aasta kevadel toimus Ukrainas Tšernobõli aatomielektrijaamas tuumakatastroof, saadeti tuhandeid eesti mehi sõjaväe kordusõppuste korras oma elu ja tervise hinnaga plahvatuse tagajärgi likvideerima: samal moel saadeti Nõukogude armees sundaega teenivaid eestlasi sõdima Afganistani või suruma maha teiste impeeriumi vähemusrahvuste vastuhakke.
Lääneriikide abist eluliselt huvitatud Moskva võimud olid siiski sunnitud tsensuuri ja julgeolekuorganite haaret lõdvendama ning Balti riikides algas uus ärkamisaeg.
Eestlaste esimeseks suureks väljaastumiseks oli 1987. aastal puhkenud nn. fosforiidisõda — massiline protestiliikumine Moskva keskvõimu kavade vastu rajada Kirde-Eestisse suured fosforiidikaevandused, mis toonuks kaasa ulatusliku keskkonnareostuse ja migrantide sissevoolu uue laine. Teadlaskonna poolt ajakirjanduses algatatud vastukampaaniast kasvasid välja kõikjal Eestis toimunud rahvakoosolekud ja üliõpilaste juhitud protestiüritused. Rahva üksmeelse protesti tõttu oli ENSV juhtkond sunnitud kaevanduste avamisest loobuma.
Samal ajal kaasnes poliitilise surve nõrgenemisega eestlastest poliitvangide vabanemine Venemaa vangilaagreist ja teisitimõtlejate-dissidentide tegevuse hoogustumine. Kui varem oli selles vallas juhtivam olnud Leedu — tänu katoliku kiriku Nõukogude-vastasele rollile (katoliku kirikut juhiti Vatikanist, sellal kui luteri kiriku tähtsaim levikuala Ida-Saksamaal oli Nõukogude võimu all) — siis nüüd nihkus raskuspunkt Eestisse. 23. augustil 1987, Hitler-Stalini pakti aastapäeval korraldati Tallinnas rahvakoosolek, millel nõuti pakti salaprotokollide hukkamõistmist (NSV Liidu juhtkond eitas nende olemasolugi) ja Nõukogude anneksiooni lõpetamist. Repressioonid miitingu korraldajate (Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp eesotsas Tiit Madissoni ja Lagle Parekiga) vastu jäid suhteliselt leebeiks — Läänega suhete parandamise üheks eelduseks oli inimõiguste-alase olukorra parandamine NSV Liidus.
Samas ei saanud kogu rahvas 23. augustil esitatud nõudmistega avalikult ühineda, kuna see oleks andnud Moskva keskvõimudele ettekäände laiaulatuslike karistusaktsioonide korraldamiseks. Ideeks, mille ümber võis rahvas koguneda, kartmata liikumise lämmatamist toore jõuga, kujunes 1987. aasta septembris esitatud loosung ENSV üleviimisest isemajandamisele — IME (Ise Majandav Eesti) projekt, mille eeskujuks olid Hiinas loodud vabamajandustsoonid.
Sama aasta detsembris tekkis rahvaalgatuse korras esimene mittenõukogulik massiorganisatsioon — Eesti Muinsuskaitse Selts — millel oli peatselt üle 10 000 liikme ja mis mõnda aega etendas Eestis pigem poliitilise erakonna osa.
Keskvõimude uue poliitika sisuks oli Nõukogude ühiskonna sisepingete vähendamine poliitilise ja majanduselu mõningase liberaliseerimise hinnaga. Majanduses lubati asutada mitmesuguseid kooperatiive, rendi- ja ühisettevõtteid, meelitati maale väliskapitali, püüti tõsta töötajate isiklikku materiaalset huvitatust paremast tööst. Sisepoliitikas võeti ette kaadrimuudatusi ja piiratud demokraatlikke reforme, anti liiduvabariikidele rohkem iseotsustamisõigusi, samas aga õhutati impeeriumi ääremaadel rahvustevahelist vaenu, tegemaks võimatuks nende alade eraldumist Nõukogude Liidust.
Tegelikkuses ei suutnud Nõukogude juhtkond peagi enam sündmuste käiku kontrollida, mitmekümne aasta kestel mahavaikitud või mahasurutud vastuolud ja suurriigi paljude rõhutud rahvaste vabanemispüüe kasvasid Moskva võimudel üle pea. Aastail 1989–1990 toimusid NSV Liidu Kesk- ja Ida-Euroopa “rahvademokraatlikes” satelliitriikides demokraatlikud rahvarevolutsioonid, Saksamaa taasühines ning “külmas sõjas” kaotajaks osutunud Nõukogude Liidu edasine kooshoidmine muutus võimatuks. Impeeriumi lagunemine oli alanud siiski juba veidi varem — Balti riikidest.
M. Gorbatšovi tõus NLKP etteotsa ei toonud Eestis esialgu kaasa mingeid erilisi muutusi. Kui 1986. aasta kevadel toimus Ukrainas Tšernobõli aatomielektrijaamas tuumakatastroof, saadeti tuhandeid eesti mehi sõjaväe kordusõppuste korras oma elu ja tervise hinnaga plahvatuse tagajärgi likvideerima: samal moel saadeti Nõukogude armees sundaega teenivaid eestlasi sõdima Afganistani või suruma maha teiste impeeriumi vähemusrahvuste vastuhakke.
Lääneriikide abist eluliselt huvitatud Moskva võimud olid siiski sunnitud tsensuuri ja julgeolekuorganite haaret lõdvendama ning Balti riikides algas uus ärkamisaeg.
Eestlaste esimeseks suureks väljaastumiseks oli 1987. aastal puhkenud nn. fosforiidisõda — massiline protestiliikumine Moskva keskvõimu kavade vastu rajada Kirde-Eestisse suured fosforiidikaevandused, mis toonuks kaasa ulatusliku keskkonnareostuse ja migrantide sissevoolu uue laine. Teadlaskonna poolt ajakirjanduses algatatud vastukampaaniast kasvasid välja kõikjal Eestis toimunud rahvakoosolekud ja üliõpilaste juhitud protestiüritused. Rahva üksmeelse protesti tõttu oli ENSV juhtkond sunnitud kaevanduste avamisest loobuma.
Samal ajal kaasnes poliitilise surve nõrgenemisega eestlastest poliitvangide vabanemine Venemaa vangilaagreist ja teisitimõtlejate-dissidentide tegevuse hoogustumine. Kui varem oli selles vallas juhtivam olnud Leedu — tänu katoliku kiriku Nõukogude-vastasele rollile (katoliku kirikut juhiti Vatikanist, sellal kui luteri kiriku tähtsaim levikuala Ida-Saksamaal oli Nõukogude võimu all) — siis nüüd nihkus raskuspunkt Eestisse. 23. augustil 1987, Hitler-Stalini pakti aastapäeval korraldati Tallinnas rahvakoosolek, millel nõuti pakti salaprotokollide hukkamõistmist (NSV Liidu juhtkond eitas nende olemasolugi) ja Nõukogude anneksiooni lõpetamist. Repressioonid miitingu korraldajate (Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp eesotsas Tiit Madissoni ja Lagle Parekiga) vastu jäid suhteliselt leebeiks — Läänega suhete parandamise üheks eelduseks oli inimõiguste-alase olukorra parandamine NSV Liidus.
Samas ei saanud kogu rahvas 23. augustil esitatud nõudmistega avalikult ühineda, kuna see oleks andnud Moskva keskvõimudele ettekäände laiaulatuslike karistusaktsioonide korraldamiseks. Ideeks, mille ümber võis rahvas koguneda, kartmata liikumise lämmatamist toore jõuga, kujunes 1987. aasta septembris esitatud loosung ENSV üleviimisest isemajandamisele — IME (Ise Majandav Eesti) projekt, mille eeskujuks olid Hiinas loodud vabamajandustsoonid.
Sama aasta detsembris tekkis rahvaalgatuse korras esimene mittenõukogulik massiorganisatsioon — Eesti Muinsuskaitse Selts — millel oli peatselt üle 10 000 liikme ja mis mõnda aega etendas Eestis pigem poliitilise erakonna osa.
Bioloogia
Valgusüntees
Valgusüntees toimub raku tsütoplasmas asuvates ribosoomides. Protsessi toimumiseks on lisaks mRNA molekulidele vaja veel erinevaid tRNA mokekule, aminohappeid, ensüüme ja energiaallikana ATP-d ja GTP-d.
Translatsioon algab mRNA ühinemisest ribosoomiga. DNA kood määrab ära aminohappe. Aminohape vabaneb tRNA küljest vaid siis kui antikoodon on komplementaarne ribosoomis viibiva DNA koodiga. Alles siis astub ribosoom ühe sammu edasi ja tema sees on juba uus DNA kood. Protsess kordub ainult selle vahega, et uus DNA kood vajab uut tRNA-d uue aminohappega. Iga sammuga liitub ahelasse üks aminohape vastavalt DNA-koodile. Protsess toimub seni kuni ribosoom jõuab terminaatorini e. lõpetava koodini. Siis ''murdub'' tekkinud valgu ahel ribosoomi küljest lahti.
Mendeli seadused
Menedel tegi katseid hernestega ja jälgis mil viisil pärandub herne värvus. Kasutas kollaseid ja rohelisi herneid.
I kahe homosügoodi monohübriidsel ristamisel avaldub F1 põlvkonnas ainult üks dominantne tunnus (kõik herned on kollased)
II kahe heterosügoodi monohübriidsel ristamisel toimub nende järglaskonnas tunnuste lahknemine suhtes 3:1 dominantsete tunnuste kasuks.
III kahe heterosügoodi dihübriidsel ristamisel päranduvad mõlemad tunnused teineteisest sõltumatult vahekorras 3:1
Meioos on sugurakkude valmimine sugunäärmetes, naistel 2 munasarja, meestel 2 seemnesarja. Meioosil on 4 faasi asemel 8, mis kannavad samu nimetusi mis mitoosil. Kui mitoosil jääb kromosoomide arv samaks, siis meioosil väheneb kromosoomide arv 2 korda ning inimese sugurakku jääb 23 kromosoomi. Seemnerakkude meioos kannab nim. spermatogenees ja see kestab 4-3,5 kuud. Munaraku meioos kannab nim. ovogenees ja kestab minimaalselt 12 aastat ja maksimaalselt 55.
Mitoos on keharakkude paljunemine. Mitoosil on 4 faasi e järku. Ajajärku kahe mitoosi vahel nim. interfaasiks.
Bakterid on eeltuumsed e prokarioodid. Plasmiidide peal paiknevad geenid, mis annavad bakteritele erilisi võimeid. Nt. taluda ekstreemseid tingimusi või lagundada naftat/raskemetalle. Bakterite plajunemine toimub pooldumise teel.
Tähtsus: viivad läbi süsiniku ringet, lagundavad aineid, fotosünteesi käigus tekivad uued orgaanilised ained. Bakterid, kes elavad inimorganismis, sh seedebakterid, kaitsevõimet andavad bakterid nahal. Bakterid, kes midagi toodavad/tooted, mida bakterite abil saadakse, antibiootikumid, piimatooted, hormoonid (insuliin, adrenaliin). Keskkonnapuhastamiseks kasutatavad bakterid.
Patogeensed bakterid põhjustavad haigusi. Salmonelloos, tuberkoloos, tüsenteeria jt soolenakkused.
Viirused ei ole klassikalised elusolendid vaid nad ärkavad ellu alles siis kui satuvad elusorganismi. Geene on kolme sorti:
1. replikatsiooni e. paljunemisgeenid - RNA lõik paljundab ennast
2. struktuurigeenid - RNA lõigud toodavad enda ümber kapsiide
3. regulaatorgeenid - hakkavad tootma eri toksiide.
Mutatsioonid on kromosoomide ja DNA-ga toimunud muutused. Võivad olla pärilikud või mittepärilikud, vastavalt toimumiskohale. Pärilik mutatsioon leiab aset sugurakkudes ja kanduvad edasi järglastele nt. downi sündroom. Mittepärilikud mutatsioonid toimuvad kõikides ülejäänud rakkudes, somaatiline mutatsioon. Ei kandu edasi järglastele ja kestab kuni kandja elab. Mutatsioone põhjustavad mutageenid (nt radioaktiivne kiirgus)
Ulatuse alusel jagunevad mutatsioonid kolmeks:
1. geen e punktmutatsioon - väga sagedane, kuid ei avaldu genotüübid e välimuses
2. kromosoommutatsioon - muutunud on suurem piirkond kromosoomis, muutunud on pool DNA-st. Avaldub alati fenotüübis ja toob kaasa mingi haiguse.
3. genoommutatsioon - muutub kromosoomide arv. Sageli hukutab või toob kaasa väärarengu nt downi sündroom.
Bioloogia ja meditsiin
Haigused jagunevad pärilikkuse alusel kolmeks
1. mittepärilikud haigused:
a) nakkushaigused - gripp, ''täppidega'' haigused, tuberkoloos
b) külmetushaigused - nohu, köha, bronhiit, kopsupõletik, angiin
c) traumad - luumurrud, hambapõletikud, armid, peapõrutused
2. pärilikud haigused - põhjuseks sugurakus toimunud mutatsioon või mõni retsessiivne geen. Downi sündroom, ''happy puppet''
3. päriliku soodumusega haigused - on toimunud mingi muutus sugurakus, kuid selle avalduminie sõltub eluviisist või keskkonnast. nt alkoholism, fenüülgetonoomia (laktoositalumatus)
Darwini teooria käsitleb bioloogilist evolutsiooni e kuidas elusolendid on tekkinud. Tema teooria ütleb et ''kõik olemasolevad liigid on arenenud järk-järgult üksteisest väga pika aja jooksul loodusliku valiku teel. Eeldus teooria tekkeks oli ümbermaailmareis purjekal ''Beagle''. See viis ta mõttele, et mujal maailmad on liigid omavahel segunenud ja ühtllustunud, kuid Austraalias on liigid jäänud primitiivseks ja muutumatuks.
Tõendid:
1. Embrüonaalsed tõendid
2. Paleontoloogilised leiud (kivistised) - annavad tunnistust liikidest, kes kunagi elasid, muutusid ja kadusid.
3. Rudimendid ja atarism - rudimendid on kasutud elundidm mis on olnud mingil viisil vajalikud meie eelkäijatele. Atarism on harva esinev üksik otsene loomariigi tunnus.
Valgusüntees toimub raku tsütoplasmas asuvates ribosoomides. Protsessi toimumiseks on lisaks mRNA molekulidele vaja veel erinevaid tRNA mokekule, aminohappeid, ensüüme ja energiaallikana ATP-d ja GTP-d.
Translatsioon algab mRNA ühinemisest ribosoomiga. DNA kood määrab ära aminohappe. Aminohape vabaneb tRNA küljest vaid siis kui antikoodon on komplementaarne ribosoomis viibiva DNA koodiga. Alles siis astub ribosoom ühe sammu edasi ja tema sees on juba uus DNA kood. Protsess kordub ainult selle vahega, et uus DNA kood vajab uut tRNA-d uue aminohappega. Iga sammuga liitub ahelasse üks aminohape vastavalt DNA-koodile. Protsess toimub seni kuni ribosoom jõuab terminaatorini e. lõpetava koodini. Siis ''murdub'' tekkinud valgu ahel ribosoomi küljest lahti.
Mendeli seadused
Menedel tegi katseid hernestega ja jälgis mil viisil pärandub herne värvus. Kasutas kollaseid ja rohelisi herneid.
I kahe homosügoodi monohübriidsel ristamisel avaldub F1 põlvkonnas ainult üks dominantne tunnus (kõik herned on kollased)
II kahe heterosügoodi monohübriidsel ristamisel toimub nende järglaskonnas tunnuste lahknemine suhtes 3:1 dominantsete tunnuste kasuks.
III kahe heterosügoodi dihübriidsel ristamisel päranduvad mõlemad tunnused teineteisest sõltumatult vahekorras 3:1
Meioos on sugurakkude valmimine sugunäärmetes, naistel 2 munasarja, meestel 2 seemnesarja. Meioosil on 4 faasi asemel 8, mis kannavad samu nimetusi mis mitoosil. Kui mitoosil jääb kromosoomide arv samaks, siis meioosil väheneb kromosoomide arv 2 korda ning inimese sugurakku jääb 23 kromosoomi. Seemnerakkude meioos kannab nim. spermatogenees ja see kestab 4-3,5 kuud. Munaraku meioos kannab nim. ovogenees ja kestab minimaalselt 12 aastat ja maksimaalselt 55.
Mitoos on keharakkude paljunemine. Mitoosil on 4 faasi e järku. Ajajärku kahe mitoosi vahel nim. interfaasiks.
Bakterid on eeltuumsed e prokarioodid. Plasmiidide peal paiknevad geenid, mis annavad bakteritele erilisi võimeid. Nt. taluda ekstreemseid tingimusi või lagundada naftat/raskemetalle. Bakterite plajunemine toimub pooldumise teel.
Tähtsus: viivad läbi süsiniku ringet, lagundavad aineid, fotosünteesi käigus tekivad uued orgaanilised ained. Bakterid, kes elavad inimorganismis, sh seedebakterid, kaitsevõimet andavad bakterid nahal. Bakterid, kes midagi toodavad/tooted, mida bakterite abil saadakse, antibiootikumid, piimatooted, hormoonid (insuliin, adrenaliin). Keskkonnapuhastamiseks kasutatavad bakterid.
Patogeensed bakterid põhjustavad haigusi. Salmonelloos, tuberkoloos, tüsenteeria jt soolenakkused.
Viirused ei ole klassikalised elusolendid vaid nad ärkavad ellu alles siis kui satuvad elusorganismi. Geene on kolme sorti:
1. replikatsiooni e. paljunemisgeenid - RNA lõik paljundab ennast
2. struktuurigeenid - RNA lõigud toodavad enda ümber kapsiide
3. regulaatorgeenid - hakkavad tootma eri toksiide.
Mutatsioonid on kromosoomide ja DNA-ga toimunud muutused. Võivad olla pärilikud või mittepärilikud, vastavalt toimumiskohale. Pärilik mutatsioon leiab aset sugurakkudes ja kanduvad edasi järglastele nt. downi sündroom. Mittepärilikud mutatsioonid toimuvad kõikides ülejäänud rakkudes, somaatiline mutatsioon. Ei kandu edasi järglastele ja kestab kuni kandja elab. Mutatsioone põhjustavad mutageenid (nt radioaktiivne kiirgus)
Ulatuse alusel jagunevad mutatsioonid kolmeks:
1. geen e punktmutatsioon - väga sagedane, kuid ei avaldu genotüübid e välimuses
2. kromosoommutatsioon - muutunud on suurem piirkond kromosoomis, muutunud on pool DNA-st. Avaldub alati fenotüübis ja toob kaasa mingi haiguse.
3. genoommutatsioon - muutub kromosoomide arv. Sageli hukutab või toob kaasa väärarengu nt downi sündroom.
Bioloogia ja meditsiin
Haigused jagunevad pärilikkuse alusel kolmeks
1. mittepärilikud haigused:
a) nakkushaigused - gripp, ''täppidega'' haigused, tuberkoloos
b) külmetushaigused - nohu, köha, bronhiit, kopsupõletik, angiin
c) traumad - luumurrud, hambapõletikud, armid, peapõrutused
2. pärilikud haigused - põhjuseks sugurakus toimunud mutatsioon või mõni retsessiivne geen. Downi sündroom, ''happy puppet''
3. päriliku soodumusega haigused - on toimunud mingi muutus sugurakus, kuid selle avalduminie sõltub eluviisist või keskkonnast. nt alkoholism, fenüülgetonoomia (laktoositalumatus)
Darwini teooria käsitleb bioloogilist evolutsiooni e kuidas elusolendid on tekkinud. Tema teooria ütleb et ''kõik olemasolevad liigid on arenenud järk-järgult üksteisest väga pika aja jooksul loodusliku valiku teel. Eeldus teooria tekkeks oli ümbermaailmareis purjekal ''Beagle''. See viis ta mõttele, et mujal maailmad on liigid omavahel segunenud ja ühtllustunud, kuid Austraalias on liigid jäänud primitiivseks ja muutumatuks.
Tõendid:
1. Embrüonaalsed tõendid
2. Paleontoloogilised leiud (kivistised) - annavad tunnistust liikidest, kes kunagi elasid, muutusid ja kadusid.
3. Rudimendid ja atarism - rudimendid on kasutud elundidm mis on olnud mingil viisil vajalikud meie eelkäijatele. Atarism on harva esinev üksik otsene loomariigi tunnus.
Monday 29 March 2010
Keisri Hull 2
“Keisri hull” - Jaan Kross
Millal?
1827-1859
Kus?
Eestis, Põltsamaal, Võisiku mõisas (Põltsamaal)
Kes?
Timoga heades suhetes:
Timotheus von Bock/ Timo- aadlikust teisitimõtleja, kellel olid tutvused keisriga – Alekander Esimesega
Jakob Mätlik – päevaraamatu kirjutaja, Eeva vend
Eeva Mätlik/ Katharina von Bock/ Kitty – alamklassist pärit Timo naine, suur armastus ja mõistmine Timoga
doktor Robst – hoolitses mõisarahva tervise eest
Käsper – Bockide teener
Elizabeth/ Elsy – Timo õde
Jette- Lamingu tütar, kes võttis Jaokobilt eratunde
Georg - Timo vend, kes kontakteerus kindral Plutaloviga, et kohtuda oma vennaga
Anna – Maali Vahterija Lamingu tütar, Jakobi naine
härra La Trobe/ Jean Frederic/ John Frederick/ Johann Friedrich – Võisiku rentnik, kes pidi keisrile Timo kohta ettekandeid kirjutama, ent ollles väga aus ja heasüdamlik loobus sellest
Jüri – Timo poeg, ustav keisrile
Eeva – Jakobi ja Anna tütar, päris nende maja
Timoga vastuolus
Laming – mõisavalitseja, valitsuse kõrv Võisikul
Peter von Mannteuffel – Timo õemees, Timole ebasümpaatne, kindralkuberneri kõrv
Karl – Timo vend, kes avaldas Eevale armastust
Mis juhtub?
Härra von Bock võtab endale talupojaseisusest naise – Eeva Mätliku.
Timo läheb üheksaks aastaks vangi, kuna keisrile ei meeldinud Timo innovaatilised ja demokraatiat pooldavad ideed. Timo kaotab vangis olles hambad.
Eeva vend, Jakob Mätlik, uurib juhtunut ning annab oma päevaraamatus kõigele omapoolse hinnangu. Timo tunnistatakse peale vanglakaristuse täitmist hulluks ning määratakse eluaegne koduarest valla piirides, nuhkide valvsa pilgu all. Timo ja Katharina peavad Jakobi kaasabil ka põgenemisplaane, kuid on sunnitud neist loobuma. Jakob abiellub Annaga, kolib oma õest eraldi elama ja saavad lapse. Anna ema tunnistab Jakobile surivoodil, et Anna isa on härra Laming. Timo ei tahtnud põgeneda, vaid olla kui raudnael keiserriigi ihus.
Kuidas lõpeb?
Timo sureb oletatavalt Lamingu käe läbi. Anna sureb vanadusse, korjates õunu. Eeva annab Timo vennale Karlile korvi. Jakobi ja Anna ainuke laps, väike Eeva, abiellub tohtriga ning suur Eeva elab oma majas ning külastab Timo hauda. Jakob annab proua von Bockile Timo keisrikäsikirja. Jakob läheb välismaale ning annab päevaraamatu Jürile.
Miks?
Jaan Kross püüdis lugejale tõestada keisri võimu suurust ning tähtsust. Ta esitles veenvalt sellel ajal elanud inimeste suhtumist uudsetesse ideedesse ning demokraatiasse läbi Jakobi päevaraamatu. Samuti soovis ta näidata, mis juhtub nendega, kes mõtlevad keisrile vastupidiselt ning julgevad seda ka välja öelda. Ma arvan, et raamatu põhiideeks oligi näidata, et kuigi olles ühiskonnas tunnustatud positsioonil on üksikisiku arvamuse kuulda võtmine väga ebatõenäoline, kui kõrgemal olev võim vaid enda nägemust riigist ainuvõimalikuks peab. Seetõttu võib ausus ja otsekohesus ka inimesele kahju tuua. Autori eesmärk mõjutab lugejat, ent jätab ruumi ka teistele arvamustele.
Järeldused ja mõtted
Alustades J.Krossi teose “Keisri hull” lugemist, olin valmistunud kuuldu põhjal igavaks ajalooromaaniks, kus on palju aastaarve ja fakte. Mõistsin, et tegelikult on tegu universaalse teosega. Iga lugeja saab sealt endale mingi uue mõtte. Kõik sõltub vaid sellest, mis pilguga vaadata. Ajaloohuviline leiab romaanist talle olulise ajaloolise kindlaksmääratuse ning päriselt toimunud sündmused. Minule jäi silma pigem huvitavad karakterid, kes olid viimse detailini läbi mõeldud. Enim meeldis mulle Timo, kuna ta oli oma mõtlemises ja käitumises väga veevalajalik – ettearvamatu, kummaline, massist erinev ning humaanne. Ta uskus, et kõik inimesed on võrdsed, olenemata sellest, mis positsioonil on nad ühiskonnas, ning ta ei kartnud oma mõtteid jagada ka keisriga. Eriti meeldis mulle Timo käsikiri keisrile, kuna see oli väga põhjendatud ning asjalikus laadis. Huvitav oligi jälgida, millist inimest peeti ligi 180 aastat tagasi hulluks. Teine petegelane Jakob oli minu jaoks Conan Doyle kuulsa detektiivi S.Holmesi abilise doktor Watsoni prototüüp. Seda seetõttu, et alati sattus ta sündmuste keskele, võttis iga saladust kui lahendamata mõistatust ning nägi lahendust lihtinimese pilguga. Meelde jäi ka huvitav lahkhelide lahendamise viis: kutsuda kolmas isik konfliktis olijate arvamusi hindama ning probleemile objektiivset lahendust andma. Üldiselt oli tegu loetava raamatuga, sest autori kirjutusstiil oli kergelt loetav ning jälgitav. Kui saaks midagi ette heita, siis vaid iseendale, et ma selleaegset ajaloolist tausta ei osanud romaanile taustaks tuua.
Millal?
1827-1859
Kus?
Eestis, Põltsamaal, Võisiku mõisas (Põltsamaal)
Kes?
Timoga heades suhetes:
Timotheus von Bock/ Timo- aadlikust teisitimõtleja, kellel olid tutvused keisriga – Alekander Esimesega
Jakob Mätlik – päevaraamatu kirjutaja, Eeva vend
Eeva Mätlik/ Katharina von Bock/ Kitty – alamklassist pärit Timo naine, suur armastus ja mõistmine Timoga
doktor Robst – hoolitses mõisarahva tervise eest
Käsper – Bockide teener
Elizabeth/ Elsy – Timo õde
Jette- Lamingu tütar, kes võttis Jaokobilt eratunde
Georg - Timo vend, kes kontakteerus kindral Plutaloviga, et kohtuda oma vennaga
Anna – Maali Vahterija Lamingu tütar, Jakobi naine
härra La Trobe/ Jean Frederic/ John Frederick/ Johann Friedrich – Võisiku rentnik, kes pidi keisrile Timo kohta ettekandeid kirjutama, ent ollles väga aus ja heasüdamlik loobus sellest
Jüri – Timo poeg, ustav keisrile
Eeva – Jakobi ja Anna tütar, päris nende maja
Timoga vastuolus
Laming – mõisavalitseja, valitsuse kõrv Võisikul
Peter von Mannteuffel – Timo õemees, Timole ebasümpaatne, kindralkuberneri kõrv
Karl – Timo vend, kes avaldas Eevale armastust
Mis juhtub?
Härra von Bock võtab endale talupojaseisusest naise – Eeva Mätliku.
Timo läheb üheksaks aastaks vangi, kuna keisrile ei meeldinud Timo innovaatilised ja demokraatiat pooldavad ideed. Timo kaotab vangis olles hambad.
Eeva vend, Jakob Mätlik, uurib juhtunut ning annab oma päevaraamatus kõigele omapoolse hinnangu. Timo tunnistatakse peale vanglakaristuse täitmist hulluks ning määratakse eluaegne koduarest valla piirides, nuhkide valvsa pilgu all. Timo ja Katharina peavad Jakobi kaasabil ka põgenemisplaane, kuid on sunnitud neist loobuma. Jakob abiellub Annaga, kolib oma õest eraldi elama ja saavad lapse. Anna ema tunnistab Jakobile surivoodil, et Anna isa on härra Laming. Timo ei tahtnud põgeneda, vaid olla kui raudnael keiserriigi ihus.
Kuidas lõpeb?
Timo sureb oletatavalt Lamingu käe läbi. Anna sureb vanadusse, korjates õunu. Eeva annab Timo vennale Karlile korvi. Jakobi ja Anna ainuke laps, väike Eeva, abiellub tohtriga ning suur Eeva elab oma majas ning külastab Timo hauda. Jakob annab proua von Bockile Timo keisrikäsikirja. Jakob läheb välismaale ning annab päevaraamatu Jürile.
Miks?
Jaan Kross püüdis lugejale tõestada keisri võimu suurust ning tähtsust. Ta esitles veenvalt sellel ajal elanud inimeste suhtumist uudsetesse ideedesse ning demokraatiasse läbi Jakobi päevaraamatu. Samuti soovis ta näidata, mis juhtub nendega, kes mõtlevad keisrile vastupidiselt ning julgevad seda ka välja öelda. Ma arvan, et raamatu põhiideeks oligi näidata, et kuigi olles ühiskonnas tunnustatud positsioonil on üksikisiku arvamuse kuulda võtmine väga ebatõenäoline, kui kõrgemal olev võim vaid enda nägemust riigist ainuvõimalikuks peab. Seetõttu võib ausus ja otsekohesus ka inimesele kahju tuua. Autori eesmärk mõjutab lugejat, ent jätab ruumi ka teistele arvamustele.
Järeldused ja mõtted
Alustades J.Krossi teose “Keisri hull” lugemist, olin valmistunud kuuldu põhjal igavaks ajalooromaaniks, kus on palju aastaarve ja fakte. Mõistsin, et tegelikult on tegu universaalse teosega. Iga lugeja saab sealt endale mingi uue mõtte. Kõik sõltub vaid sellest, mis pilguga vaadata. Ajaloohuviline leiab romaanist talle olulise ajaloolise kindlaksmääratuse ning päriselt toimunud sündmused. Minule jäi silma pigem huvitavad karakterid, kes olid viimse detailini läbi mõeldud. Enim meeldis mulle Timo, kuna ta oli oma mõtlemises ja käitumises väga veevalajalik – ettearvamatu, kummaline, massist erinev ning humaanne. Ta uskus, et kõik inimesed on võrdsed, olenemata sellest, mis positsioonil on nad ühiskonnas, ning ta ei kartnud oma mõtteid jagada ka keisriga. Eriti meeldis mulle Timo käsikiri keisrile, kuna see oli väga põhjendatud ning asjalikus laadis. Huvitav oligi jälgida, millist inimest peeti ligi 180 aastat tagasi hulluks. Teine petegelane Jakob oli minu jaoks Conan Doyle kuulsa detektiivi S.Holmesi abilise doktor Watsoni prototüüp. Seda seetõttu, et alati sattus ta sündmuste keskele, võttis iga saladust kui lahendamata mõistatust ning nägi lahendust lihtinimese pilguga. Meelde jäi ka huvitav lahkhelide lahendamise viis: kutsuda kolmas isik konfliktis olijate arvamusi hindama ning probleemile objektiivset lahendust andma. Üldiselt oli tegu loetava raamatuga, sest autori kirjutusstiil oli kergelt loetav ning jälgitav. Kui saaks midagi ette heita, siis vaid iseendale, et ma selleaegset ajaloolist tausta ei osanud romaanile taustaks tuua.
Friday 26 March 2010
Keisri Hull
”Keisri hull”
Romaan keskendub Võisiku mõisnikule Timotheus Eberhard von Bockile (1787–1836), kes tegi sõjaväelist karjääri, kuulus Aleksander I lähikonda ning abiellus aadelkonda šokeerides talutüdrukuga. 1818. aastal läkitas ta keisrile Venemaa põhiseaduse projekti, mille tõttu ta vahistati. Timotheus von Bock veetis üheksa aastat vanglas, kust ta vabastati vaimuhaiguse tõttu. Piiratud liikumisõigusega von Bock elas Võisiku mõisas surmani.
Timotheus von Bocki (Timo) lugu esitatakse läbi Jakob Mättiku (Timo näälu) silmade. J. Lotman on seda nimetanud puškinlikuks võtteks: sündmusi kirjeldav inimene ei mõista kõike, mida ta kirjeldab.36 Timotheus von Bock on romaani peategelane, tema järgi on teos saanud ka pealkirja. Samas ei ole Timo minategelane. Timo iseloomust ja mõttemaailmast saab lisaks aimu ka tema käsikirjade kaudu. Timo välimust kirjeldab Jakob võrdlusena: Timo enne vahistamist (s.t üheksa aastat varem) ja pärast vabanemist. Enne vahistamist (aastal 1818) oli Timo ”hiilgava välimusega sale noor mees, märksa noorem kui tema [Jakob – A.K.] sel ajal kolmkümmend aastat”.37 Timol on olnud põdrakarva juuksed (lk 36), kuid pärast vabanemist (aastal 1827) on ta hallikirjute juuste ja halli näonahaga ning näeb hambutu suuga välja vanem kui viiskümmend (lk 9). Mõne kodus oldud nädala jooksul hall näonahk küll ”tuuldub inimlikumaks” (lk 31), kuid hall jääb värviks, mida Timo välimuse iseloomustamisel sageli kasutatakse.
Maire Jaanus on tähelepanu pööranud võtmesümboolikale: Schlüsselburgi vanglas taotakse Timol võtmega (sks Schlüssel) hambad välja: ”Võti surutakse Timo suhu, et see lukku keerata, sundida vaikima tema kõnet, mõtteid ja tundeid. [---] Suhu keeratud võtme sümbol tähistab Timo kahekordset vangistamist, füüsilist ja verbaalset.” Jakob iseloomustab Timot kui inimest, kes teeb välgukiirusel saatuslikke plaane ja lahvatab neist silmapilk põlema (lk 17). Ta ei lase ennast katkestada (lk 39), ei armasta viivitamist (lk 41), on pea ebainimlikult korrektne (lk 86) ja absoluutselt aus (lk 169). Ausus on omadus, mis eesti kirjandusteostes tavaliselt mõisnikule osaks ei saa. Harilikult on nad vaid iseenda õiguste eest väljas olevad kombineerijad, nagu näiteks Gertrude von Tiesenhausen “Rakvere romaanis”.
”Keisri hullus” on tähelepanu all tegelase keel. Timo eesti keele kohta mainib Jakob järgmist: ”See härra Bock rääkis maakeelt ja isegi õige viisakalt, aga ikkagi oli tema kõnel see sakslaste napp ja naksakas ja äramoonutav viis küljes, mis mind koguni siiamaani vastumeelsusest kergelt nõksatama ajab.” Kross ei markeeri Timo keelekasutust, ta lihtsalt lisab, et tema eesti keel oli iseäralik. Seevastu näiteks A. H. Tammsaare romaanis ”Ma armastasin sakslast” on vanal parunil suus just see iseäralik eesti keel: “Mina armastap see eesti rahvas, selleperast tahap ma teadma. Mina moistap: teie tulep kokku, joop ja loulap, ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema, sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulama.” Üks paremaid võimalusi rõhutada tegelase võõrust/võõrasust ongi panna ta rääkima vigast võõrast keelt.41 Kross seda võtet Timo puhul ei kasuta, mistõttu ei teki ka võõrastavat efekti. Timot saadavad n-ö aadellikud tegevused: ta ratsutab, laseb märki, mängib klaverit. Samas on teda kujutatud kui ebatüüpilist aadlikku: ta surub talupoegadel kahe käega kätt, kui need tulevad teda sünnipäeva puhul õnnitlema, ka on ta abiellunud talutüdrukuga, keda ta laseb enne abiellumist mitu aastat koolitada. J. Undusk on märkinud, et eeldusi õnnelikuks abieluks pakubki vaid baltisaksa mehe ja eesti naise variant. Abielludes madalamast seisusest naisega, mees ise ühiskonnaredelil ei lange, vaid tõstab naist. Baltisaksa naise ja eesti mehe puhul tähendaks abielu naisele patriarhaalses ühiskonnas langust ühiskonnaredelil.
Abielludes lihtrahva esindajaga, tahab Timo tõestada kõigi inimeste võrdsust, see on osa tema suurest plaanist (lk 15). Thomas Salumets on märkinud, et plaan, idee saab olulisemaks inimestest, keda see plaan peaks aitama: see ruineerib Eeva elu, selle tõttu vangistatakse Timo ja see võib olla ka tema enneaegse surma põhjus. Eba-aadelliku seisukoha võtab Timo ka talurahvaküsimuses: ta nimetab aadelkonna käitumist talupoegadega jõleduseks (lk 38). ”Keisri hullus” (nagu ka nt ”Kolmandates mägedes”) kohtab Eestis suhteliselt levinud seisukohta, et ristiusk jõudnuks ajapikku Eestimaale niikuinii, siin ütleb selle välja aga baltisakslane (lk 39). Lisaks ebatüüpilisusele on Timo puhul tähelepanu all ka tema hulluse või mittehulluse küsimus. Timo puhul suhtutakse ”poliitilisse kuriteosse kui hullumeelsusse”.
J. Lotman viitab M. Foucault’ raamatule ”Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul”, kus on vaadeldud hullumeelsust kui protestivormi ning leitud hullumaja ja vangla olevat põhimõtteliselt sarnased: ”...kui poliitiline protest on võrdne hullumeelsusega, siis hullumeelsus on võrdne protestiga, ja selles mõttes on hullumajas ning vanglas peetavad inimesed ühesuguses olukorras.” Romaanis jääb lahtiseks see, kuidas Timo suri. Oli see mõrv või enesetapp? Enesetapp oleks vastuolus Timo paigalejäämise, lahingust mitte põgenemise põhimõttega. Mõrva puhul langeb Timo aga kangelasena, on lõpuni lahingus. Seega on tegelase iseloomustamisel oluline vahe, kas tegu on enesetapu või mõrvaga. Oma versiooni esitab Jakob, kes peab võimalikuks, et Timo surma taga on Laming: ”Ma ei usu, et Timo oleks otsustanud Lamingi tappa. Ma olen isegi kindel, et ei. Aga kui ma tuletan meelde Timo kunagist Aleksandri-mängu laskeplatsile tulnud Lamingiga, tundub mulle, et seda otsust Lamingi ees mängida võis ta küll. See võis pakkuda Timole isegi erilist mõnu – nüüd, kus ta oli oma ammuse nuhi in flagranti oma tuppa tungimiselt tabanud. Sel juhul ütles Timo – ma kujutan ette: ”Aa – härra Laming –” või: ”Aa – minu valitseja Aleksander – nüüd mõistan ma su minu järel nuhkimise eest surma! Edasikaebamatult. Armuandmatult. Ja viin otsuse siinsamas paigas täide!” Ning ta hakkas rahulikult püstolit puhastama… [---] Ja siis oli püstol puhas ning Timo tõmbas padrunisahtli lahti. Sel silmapilgul kaotas ahju ja parempoolse akna vahele seisma jäänud Laming närvid. Ja sealsamas tuli talle midagi meelde. Kui Timo sahtlisse vaatas, haaras Laming tagantkätt seinalt Timo pardipüssi. Võib-olla tulistas ta kohe. Võib-olla tekkis hetkeks rüselus – kui Timo tahtis tal püssi käest väänata.” Nii nagu Timo hullus võis olla üksnes hamletlik mäng, võib ka tema surm olla seotud mänguga. Tegemist on mängu kaheplaanilisuse rikkumisega: Timo Aleksandri-mängu võtab Laming tõsiselt, peale jääb praktiline käitumine, mille tulemuseks on Timo surm. Timo õde Elisabeth von Mannteuffel (Elsy), eine geborene von Bock (lk 234), on Jakobi silme läbi tedretähniline ja alati justkui poolnohune (lk 56), ”püüdlik, aga nähtavasti mitte kõige vastumeelsem” (lk 230). Elisabeth von Mannteuffel on välja joonistatud väga napilt. Täheldada võib aga seda, et Jakobi suhtumine temasse muutub positiivsemaks. Algul kirjutab Jakob, et ”Elisabeth polnud teps vaevaks võtnud oma lemmikvenna ja tema noore proua kojusõiduks neile pidulikult külla tulla, mida viimast, nagu ma aru sain, oleks pidanud normaalseks arvama”. Ühel hilisemal külaskäigul on Elisabeth ja tema abikaasa väga jahedad ja tähtsad (lk 56). Hiljem aga pühendatakse Elisabeth juba Timo põgenemisplaanidesse ja ta on valmis kaasa mängima ja tembutama oma Timo järele valvava mehega, et vend saaks põgenema. Kui Timo põgenemisest loobub, siis on Jakob veendunud, et Elisabeth on viimane, kes midagi reedaks (lk 274). Kui võrrelda Elisabethi teiste baltisaksa naistegelastega, on temas enam liikuvust, ta ei ole paigutatud üksnes Kinder-Kirche-Küche-ringi.
Baltisakslastest kõrvaltegelastest on Timo õe Elisabethi abikaasat Peter Zoegev on Manneuffelit kujutatud kõige põhjalikumalt. Ta on “oma naisel ära keelanud riigiäraandjast venna perekonnaga läbi käia, seda enam muidugi, et riigiäraandja naine oli midagi nii arusaamatut ja võimatut ja šokeerivat kui talutüdruk…” Selles seigas avalduvad kaks baltisaksa aadelkonnale iseloomulikku asjaolu. Esiteks nende riigitruudus ja teiseks seisuseteadlikkus. Baltisakslaste riigitruuduse juured ulatuvad Peeter I aegadesse: Rootsi oli mõisate reduktsiooni tõttu sattunud ebasoodsasse valgusse ja Peeter I võitis siinsete sakslaste poolehoiu mõisate restitutsiooni ja õiguste laiendamisega. Clas von Ramm on oma mälestustes kirjutanud: ”Meie muutumatu truuduse Vene keisrikoja vastu reetis tsaar Aleksander III, kes Peeter Suure antud õigused ja privileegid ära võttis ja andis meid Vene bürokraatia, pulbitseva kaose, trööstitu seisundi, roiskunud ja seesmiselt põdeva hiigelriigi meelevalda.”52 Nii et von Mannteuffel ei käitu mingil iseäralikul viisil, vaid nii, nagu võibki ühelt aadlikult oodata. Peter Zoege von Mannteuffeli (eesti keeles ’meeskurat’) kirjeldamisel hakkavad jällegi silma krossilikud atribuudid. Jakobi silme läbi on ta rängakondiline, tuklase nudipeaga, iriseva kahtlustajavaimuga (lk 240). Teisal kirjeldab Jakob von Mannteuffelit järgmiselt: ”Ta must nudiks pügatud pea oli natuke viltu õlgadel ja ta raske sinakas lõug rõhus lipsu halli siidliblika kiiva.”53 Siin on Kross kasutanud ilmekat võrdlust – massiivne lõug ja õrn lipsu siidliblikas –, mis rõhutab von Mannteuffeli tahumatust.
Von Mannteuffelit iseloomustab ka joviaalsus (vrd von Stackelbergi ”Kolmandates mägedes”, sageli iseloomustatakse baltisakslasi just selle sõnaga): ”...Peeter kõndis kõige joviaalsemal ilmel meie juurde sisse. Kõige joviaalsemal ilmel, mida ta massiivse lõua kohta liiga pisike ja pealegi viltusevõitu suu ning ta raskepilgulised ja sügaval asetsevad silmad üldse võimaldavad.” Timo mängib ka von Mannteuffeliga: teades, et too käib tema paberites tuhnimas, pakub Timo talle erinevates keeltes kokaraamatuid sirvida. Siin meenutab von Mannteuffel veidi lihtsameelset Vanapaganat, kellega Kaval-Ants trikke teeb. Krahv Peter Pahlen on episoodiline tegelane, ent saanud krossilikult värvika kirjelduse: ”...see vanamees koosnes tegelikult kahest mehest. Välimisest, mitte veel väga vanast, aga kuidagi õige äranühkunud Drozi automaatide moodi nukust, maneerlikust puuderdatud parukaga kavalpeast, ja sisemisest, märksa pisemast, ikkagi veel õige teokast mehest, kes vaatas pealmise silmaaukudest otsekui pappturvise seest üllatavalt erksal pilgul välja – kusjuures see pilk oli ta omaniku just nagu kõiketeadmisest niihästi natuke kõrk kui ka kurb.” Pahleni juurde sõidab Timo maalt põgenemise asjus nõu küsima. Pahleni sõnad (”...välismaale lähevad ainult need, kes tahavad iseenese eest kätte maksta. Kes tahab midagi tähtsamat, jääb koju”57) ja tema kõige põhjapoolsemate pomerantside vihakas maik meenub Timole, kui ta pistab suhu juba pooleldi mustaks läinud pihlakamarju ning otsustab põgenemisest loobuda.
Pahlenit saab võrrelda Timoga: mõlemad on olnud keisrile lähedal, teda toetanud ja usaldanud. Mõlema usalduse on keiser reetnud: Pahleni saatnud maapakku, Timo vanglasse, hiljem piiratud liikumisvabadusega oma mõisa. Mõlema järel on keiser lasknud ka nuhkida. Mõlemad loobuvad põgenemast.
L. Lukas on toonud välja selle, et ”baltisaksa kirjanduses peetakse eeskujulikuks baltlaseks seda, kes ei jäta kodumaad ka kõige karmimatel aegadel ning peab endale alandavaks põgeneda isegi mässajate püssi palge eest (sõnadega Ich bleibe lõpeb nii mõnigi raamat....)” Näiteks Eduard von Keyserlingi ”Õhtustes majades” on kõne all ”postile jäämine”, mida vanad, traditsioone hindavad baltlased peavad loomulikuks. Selles mõttes käituvad nii Pahlen kui ka Timo eeskujulike baltlastena Marie Samsonv on Himmelstiern esineb kahes episoodis, esimeses lahkub ta kirikust, kui Timo Eeva ja Jakobiga aadlipingis istet võtab, seejuures ”nägu oli tal jäik nagu vihasel kivikujul. Ta tõmbas oma Reinholdi enesega kaasa ja ütles kiledalt, nii et see oli üle poole kiriku kuulda: ”Eher werde ich im Kuhstall mein Gebet sagen! Da weiss man wenigstens, wo man ist!” Nad marssisid, proua ees ja härra ta kannul, kirikust välja.” Proua von Himmelstierni välimust kirjeldatakse napilt, tema iseloomustamisel on rõhk tegudel. Kirikust demonstratiivselt väljamarssimise seostab ta seisusekütkes, endi positsioone rõhutava stereotüüpse aadliprouaga, kellele talupojapäritolu tegelased aadlipingis on mõeldamatud. Nende järel lahkub ka ülejäänud aadelkond. ”Ainult Vana-Põltsamaa lossirentnik, lohmakas härra von Wahl ja tema sädistisest proua jäid paigale. Pärast räägiti, et proua oli oma meest küll minema tirida katsunud, aga mehel oli õnnestunud juba enne Temleri jutluse algust magama jääda ja siis oli ka proua pidanud paigalejäämisega leppima.” Sellest episoodist võib välja lugeda mitu baltisakslaskonda iseloomustavat seika. Esiteks kindlakskujunenud tavadest ja normidest kinnipidamine: kui keegi märkab midagi kohatut (nagu antud juhul talupojad aadlipingis), siis on tema kohus sellele tähelepanu juhtida (proua von Samson tõuseb ja marsib kirikust välja), tema eeskujul ka teised. Seda, kui oluline on olla nagu teised, näitabki proua von Wahli suur soov ka oma mees minema tirida, kui see ei õnnestu, on ta sunnitud paigale jäämisega leppima. Teiselt poolt jääb aadelkonnast mulje kui välistest kombetäitjatest: jumalateenistusest olulisem on see, kes ja kuidas istub jne. Ega kirikus magaminegi näita tegelast positiivsest küljest.
Proua von Samson marsib ka kümme aastat hiljem kirikust välja (abikaasata, sest see on juba surnud), kui Jakob ja Eeva aadlipingis istet võtavad, ent seekord jäävad teised härrased kohale (lk 162). See on aadelkonnas toimunud meelemuutuse ilmekas näide: ülikonservatiivseks peetud aadelkondki on võimeline muutuma.
Episoodiline tegelane on ka krahv Lieven, kellest kirjutab Jakob seoses Timo venna Georgi jutustusega. Jakob annab edasi Georgilt kuuldu (s.t Georgi iseloomustuse): Lievenil on kollakas hobuselõust ja õukonnanaeratuse mask (lk 154). C. Hasselblatt on tähelepanu juhtinud asjaolule, et Kross kasutab aadlike võrdlusena sageli hobust.Lisaks rohmakale välimusele on Lieven ka keerutaja ja salgaja. Ta on vahaste kätega äraneetud patu- ja nutukott, vana narr (lk 155). Krahv Lieven on variserlik ja võlts. Teda iseloomustatakse negatiivsete atribuutide (maskisarnane nägu) ja tegudega (salgamine). Seejuures on oluline märkida, et nii iseloomustab teda Timo vend Georg, Lieveni rahvuskaaslane. See rõhutab veel eriti Lieveni negatiivsust.
”Keisri hullus” on Timo otseselt Jakobi (ja Eeva) olukorra põhjustaja: Timo võttis endale talutüdrukust naise, keda ta laseb koolitada. Eevale seltsiks võetakse kaasa Jakob, viimase arvamust küsimata. Timo tegevuse tõttu on Jakob (ja Eeva) jäänud n-ö kahevahele: nad pole enam eestlastega võrdsed ega ole veel aadlikega päris samaväärsed. Jakob on saksa pükstes, prantsuse keelt kõnelev pooleesti talupoeg, kes ”ei ole ”puhas” eestlane ega ka sakslane; tema identiteet ei asu kummalgi poolel”. Kui Timotheus von Bock kannab romaani sõnumit, siis suure osa ülejäänud baltisakslaskonna funktsioon on suuresti rõhutada von Bocki eripära, olla kes vähem, kes rohkem n-ö tüüpilise baltisakslase rollis. ”Keisri hullu” von Bock on omapärane, ideaalilähedane ja kompromissitu kangelane, kellele vastandub alalhoidlikum eestlane (Jakob). Kross on loonud positiivse baltisakslase kuju, kelle puhul eesti kirjanduses nii sagedasest mõisniku stereotüübist rääkida ei saa. J. Krossi Timotheus von Bock on ”võib-olla et siiraim kompliment baltisakslastele”.
Romaan keskendub Võisiku mõisnikule Timotheus Eberhard von Bockile (1787–1836), kes tegi sõjaväelist karjääri, kuulus Aleksander I lähikonda ning abiellus aadelkonda šokeerides talutüdrukuga. 1818. aastal läkitas ta keisrile Venemaa põhiseaduse projekti, mille tõttu ta vahistati. Timotheus von Bock veetis üheksa aastat vanglas, kust ta vabastati vaimuhaiguse tõttu. Piiratud liikumisõigusega von Bock elas Võisiku mõisas surmani.
Timotheus von Bocki (Timo) lugu esitatakse läbi Jakob Mättiku (Timo näälu) silmade. J. Lotman on seda nimetanud puškinlikuks võtteks: sündmusi kirjeldav inimene ei mõista kõike, mida ta kirjeldab.36 Timotheus von Bock on romaani peategelane, tema järgi on teos saanud ka pealkirja. Samas ei ole Timo minategelane. Timo iseloomust ja mõttemaailmast saab lisaks aimu ka tema käsikirjade kaudu. Timo välimust kirjeldab Jakob võrdlusena: Timo enne vahistamist (s.t üheksa aastat varem) ja pärast vabanemist. Enne vahistamist (aastal 1818) oli Timo ”hiilgava välimusega sale noor mees, märksa noorem kui tema [Jakob – A.K.] sel ajal kolmkümmend aastat”.37 Timol on olnud põdrakarva juuksed (lk 36), kuid pärast vabanemist (aastal 1827) on ta hallikirjute juuste ja halli näonahaga ning näeb hambutu suuga välja vanem kui viiskümmend (lk 9). Mõne kodus oldud nädala jooksul hall näonahk küll ”tuuldub inimlikumaks” (lk 31), kuid hall jääb värviks, mida Timo välimuse iseloomustamisel sageli kasutatakse.
Maire Jaanus on tähelepanu pööranud võtmesümboolikale: Schlüsselburgi vanglas taotakse Timol võtmega (sks Schlüssel) hambad välja: ”Võti surutakse Timo suhu, et see lukku keerata, sundida vaikima tema kõnet, mõtteid ja tundeid. [---] Suhu keeratud võtme sümbol tähistab Timo kahekordset vangistamist, füüsilist ja verbaalset.” Jakob iseloomustab Timot kui inimest, kes teeb välgukiirusel saatuslikke plaane ja lahvatab neist silmapilk põlema (lk 17). Ta ei lase ennast katkestada (lk 39), ei armasta viivitamist (lk 41), on pea ebainimlikult korrektne (lk 86) ja absoluutselt aus (lk 169). Ausus on omadus, mis eesti kirjandusteostes tavaliselt mõisnikule osaks ei saa. Harilikult on nad vaid iseenda õiguste eest väljas olevad kombineerijad, nagu näiteks Gertrude von Tiesenhausen “Rakvere romaanis”.
”Keisri hullus” on tähelepanu all tegelase keel. Timo eesti keele kohta mainib Jakob järgmist: ”See härra Bock rääkis maakeelt ja isegi õige viisakalt, aga ikkagi oli tema kõnel see sakslaste napp ja naksakas ja äramoonutav viis küljes, mis mind koguni siiamaani vastumeelsusest kergelt nõksatama ajab.” Kross ei markeeri Timo keelekasutust, ta lihtsalt lisab, et tema eesti keel oli iseäralik. Seevastu näiteks A. H. Tammsaare romaanis ”Ma armastasin sakslast” on vanal parunil suus just see iseäralik eesti keel: “Mina armastap see eesti rahvas, selleperast tahap ma teadma. Mina moistap: teie tulep kokku, joop ja loulap, ja kui teie saama küllalt jooma ja loulma, siis teie hakkap see armas eesti rahvas juhtima ja valitsema, sest ka tema olep üks kange loulu rahvas, nagu mina ise oma korvaga kuulama.” Üks paremaid võimalusi rõhutada tegelase võõrust/võõrasust ongi panna ta rääkima vigast võõrast keelt.41 Kross seda võtet Timo puhul ei kasuta, mistõttu ei teki ka võõrastavat efekti. Timot saadavad n-ö aadellikud tegevused: ta ratsutab, laseb märki, mängib klaverit. Samas on teda kujutatud kui ebatüüpilist aadlikku: ta surub talupoegadel kahe käega kätt, kui need tulevad teda sünnipäeva puhul õnnitlema, ka on ta abiellunud talutüdrukuga, keda ta laseb enne abiellumist mitu aastat koolitada. J. Undusk on märkinud, et eeldusi õnnelikuks abieluks pakubki vaid baltisaksa mehe ja eesti naise variant. Abielludes madalamast seisusest naisega, mees ise ühiskonnaredelil ei lange, vaid tõstab naist. Baltisaksa naise ja eesti mehe puhul tähendaks abielu naisele patriarhaalses ühiskonnas langust ühiskonnaredelil.
Abielludes lihtrahva esindajaga, tahab Timo tõestada kõigi inimeste võrdsust, see on osa tema suurest plaanist (lk 15). Thomas Salumets on märkinud, et plaan, idee saab olulisemaks inimestest, keda see plaan peaks aitama: see ruineerib Eeva elu, selle tõttu vangistatakse Timo ja see võib olla ka tema enneaegse surma põhjus. Eba-aadelliku seisukoha võtab Timo ka talurahvaküsimuses: ta nimetab aadelkonna käitumist talupoegadega jõleduseks (lk 38). ”Keisri hullus” (nagu ka nt ”Kolmandates mägedes”) kohtab Eestis suhteliselt levinud seisukohta, et ristiusk jõudnuks ajapikku Eestimaale niikuinii, siin ütleb selle välja aga baltisakslane (lk 39). Lisaks ebatüüpilisusele on Timo puhul tähelepanu all ka tema hulluse või mittehulluse küsimus. Timo puhul suhtutakse ”poliitilisse kuriteosse kui hullumeelsusse”.
J. Lotman viitab M. Foucault’ raamatule ”Hullus ja arutus: hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul”, kus on vaadeldud hullumeelsust kui protestivormi ning leitud hullumaja ja vangla olevat põhimõtteliselt sarnased: ”...kui poliitiline protest on võrdne hullumeelsusega, siis hullumeelsus on võrdne protestiga, ja selles mõttes on hullumajas ning vanglas peetavad inimesed ühesuguses olukorras.” Romaanis jääb lahtiseks see, kuidas Timo suri. Oli see mõrv või enesetapp? Enesetapp oleks vastuolus Timo paigalejäämise, lahingust mitte põgenemise põhimõttega. Mõrva puhul langeb Timo aga kangelasena, on lõpuni lahingus. Seega on tegelase iseloomustamisel oluline vahe, kas tegu on enesetapu või mõrvaga. Oma versiooni esitab Jakob, kes peab võimalikuks, et Timo surma taga on Laming: ”Ma ei usu, et Timo oleks otsustanud Lamingi tappa. Ma olen isegi kindel, et ei. Aga kui ma tuletan meelde Timo kunagist Aleksandri-mängu laskeplatsile tulnud Lamingiga, tundub mulle, et seda otsust Lamingi ees mängida võis ta küll. See võis pakkuda Timole isegi erilist mõnu – nüüd, kus ta oli oma ammuse nuhi in flagranti oma tuppa tungimiselt tabanud. Sel juhul ütles Timo – ma kujutan ette: ”Aa – härra Laming –” või: ”Aa – minu valitseja Aleksander – nüüd mõistan ma su minu järel nuhkimise eest surma! Edasikaebamatult. Armuandmatult. Ja viin otsuse siinsamas paigas täide!” Ning ta hakkas rahulikult püstolit puhastama… [---] Ja siis oli püstol puhas ning Timo tõmbas padrunisahtli lahti. Sel silmapilgul kaotas ahju ja parempoolse akna vahele seisma jäänud Laming närvid. Ja sealsamas tuli talle midagi meelde. Kui Timo sahtlisse vaatas, haaras Laming tagantkätt seinalt Timo pardipüssi. Võib-olla tulistas ta kohe. Võib-olla tekkis hetkeks rüselus – kui Timo tahtis tal püssi käest väänata.” Nii nagu Timo hullus võis olla üksnes hamletlik mäng, võib ka tema surm olla seotud mänguga. Tegemist on mängu kaheplaanilisuse rikkumisega: Timo Aleksandri-mängu võtab Laming tõsiselt, peale jääb praktiline käitumine, mille tulemuseks on Timo surm. Timo õde Elisabeth von Mannteuffel (Elsy), eine geborene von Bock (lk 234), on Jakobi silme läbi tedretähniline ja alati justkui poolnohune (lk 56), ”püüdlik, aga nähtavasti mitte kõige vastumeelsem” (lk 230). Elisabeth von Mannteuffel on välja joonistatud väga napilt. Täheldada võib aga seda, et Jakobi suhtumine temasse muutub positiivsemaks. Algul kirjutab Jakob, et ”Elisabeth polnud teps vaevaks võtnud oma lemmikvenna ja tema noore proua kojusõiduks neile pidulikult külla tulla, mida viimast, nagu ma aru sain, oleks pidanud normaalseks arvama”. Ühel hilisemal külaskäigul on Elisabeth ja tema abikaasa väga jahedad ja tähtsad (lk 56). Hiljem aga pühendatakse Elisabeth juba Timo põgenemisplaanidesse ja ta on valmis kaasa mängima ja tembutama oma Timo järele valvava mehega, et vend saaks põgenema. Kui Timo põgenemisest loobub, siis on Jakob veendunud, et Elisabeth on viimane, kes midagi reedaks (lk 274). Kui võrrelda Elisabethi teiste baltisaksa naistegelastega, on temas enam liikuvust, ta ei ole paigutatud üksnes Kinder-Kirche-Küche-ringi.
Baltisakslastest kõrvaltegelastest on Timo õe Elisabethi abikaasat Peter Zoegev on Manneuffelit kujutatud kõige põhjalikumalt. Ta on “oma naisel ära keelanud riigiäraandjast venna perekonnaga läbi käia, seda enam muidugi, et riigiäraandja naine oli midagi nii arusaamatut ja võimatut ja šokeerivat kui talutüdruk…” Selles seigas avalduvad kaks baltisaksa aadelkonnale iseloomulikku asjaolu. Esiteks nende riigitruudus ja teiseks seisuseteadlikkus. Baltisakslaste riigitruuduse juured ulatuvad Peeter I aegadesse: Rootsi oli mõisate reduktsiooni tõttu sattunud ebasoodsasse valgusse ja Peeter I võitis siinsete sakslaste poolehoiu mõisate restitutsiooni ja õiguste laiendamisega. Clas von Ramm on oma mälestustes kirjutanud: ”Meie muutumatu truuduse Vene keisrikoja vastu reetis tsaar Aleksander III, kes Peeter Suure antud õigused ja privileegid ära võttis ja andis meid Vene bürokraatia, pulbitseva kaose, trööstitu seisundi, roiskunud ja seesmiselt põdeva hiigelriigi meelevalda.”52 Nii et von Mannteuffel ei käitu mingil iseäralikul viisil, vaid nii, nagu võibki ühelt aadlikult oodata. Peter Zoege von Mannteuffeli (eesti keeles ’meeskurat’) kirjeldamisel hakkavad jällegi silma krossilikud atribuudid. Jakobi silme läbi on ta rängakondiline, tuklase nudipeaga, iriseva kahtlustajavaimuga (lk 240). Teisal kirjeldab Jakob von Mannteuffelit järgmiselt: ”Ta must nudiks pügatud pea oli natuke viltu õlgadel ja ta raske sinakas lõug rõhus lipsu halli siidliblika kiiva.”53 Siin on Kross kasutanud ilmekat võrdlust – massiivne lõug ja õrn lipsu siidliblikas –, mis rõhutab von Mannteuffeli tahumatust.
Von Mannteuffelit iseloomustab ka joviaalsus (vrd von Stackelbergi ”Kolmandates mägedes”, sageli iseloomustatakse baltisakslasi just selle sõnaga): ”...Peeter kõndis kõige joviaalsemal ilmel meie juurde sisse. Kõige joviaalsemal ilmel, mida ta massiivse lõua kohta liiga pisike ja pealegi viltusevõitu suu ning ta raskepilgulised ja sügaval asetsevad silmad üldse võimaldavad.” Timo mängib ka von Mannteuffeliga: teades, et too käib tema paberites tuhnimas, pakub Timo talle erinevates keeltes kokaraamatuid sirvida. Siin meenutab von Mannteuffel veidi lihtsameelset Vanapaganat, kellega Kaval-Ants trikke teeb. Krahv Peter Pahlen on episoodiline tegelane, ent saanud krossilikult värvika kirjelduse: ”...see vanamees koosnes tegelikult kahest mehest. Välimisest, mitte veel väga vanast, aga kuidagi õige äranühkunud Drozi automaatide moodi nukust, maneerlikust puuderdatud parukaga kavalpeast, ja sisemisest, märksa pisemast, ikkagi veel õige teokast mehest, kes vaatas pealmise silmaaukudest otsekui pappturvise seest üllatavalt erksal pilgul välja – kusjuures see pilk oli ta omaniku just nagu kõiketeadmisest niihästi natuke kõrk kui ka kurb.” Pahleni juurde sõidab Timo maalt põgenemise asjus nõu küsima. Pahleni sõnad (”...välismaale lähevad ainult need, kes tahavad iseenese eest kätte maksta. Kes tahab midagi tähtsamat, jääb koju”57) ja tema kõige põhjapoolsemate pomerantside vihakas maik meenub Timole, kui ta pistab suhu juba pooleldi mustaks läinud pihlakamarju ning otsustab põgenemisest loobuda.
Pahlenit saab võrrelda Timoga: mõlemad on olnud keisrile lähedal, teda toetanud ja usaldanud. Mõlema usalduse on keiser reetnud: Pahleni saatnud maapakku, Timo vanglasse, hiljem piiratud liikumisvabadusega oma mõisa. Mõlema järel on keiser lasknud ka nuhkida. Mõlemad loobuvad põgenemast.
L. Lukas on toonud välja selle, et ”baltisaksa kirjanduses peetakse eeskujulikuks baltlaseks seda, kes ei jäta kodumaad ka kõige karmimatel aegadel ning peab endale alandavaks põgeneda isegi mässajate püssi palge eest (sõnadega Ich bleibe lõpeb nii mõnigi raamat....)” Näiteks Eduard von Keyserlingi ”Õhtustes majades” on kõne all ”postile jäämine”, mida vanad, traditsioone hindavad baltlased peavad loomulikuks. Selles mõttes käituvad nii Pahlen kui ka Timo eeskujulike baltlastena Marie Samsonv on Himmelstiern esineb kahes episoodis, esimeses lahkub ta kirikust, kui Timo Eeva ja Jakobiga aadlipingis istet võtab, seejuures ”nägu oli tal jäik nagu vihasel kivikujul. Ta tõmbas oma Reinholdi enesega kaasa ja ütles kiledalt, nii et see oli üle poole kiriku kuulda: ”Eher werde ich im Kuhstall mein Gebet sagen! Da weiss man wenigstens, wo man ist!” Nad marssisid, proua ees ja härra ta kannul, kirikust välja.” Proua von Himmelstierni välimust kirjeldatakse napilt, tema iseloomustamisel on rõhk tegudel. Kirikust demonstratiivselt väljamarssimise seostab ta seisusekütkes, endi positsioone rõhutava stereotüüpse aadliprouaga, kellele talupojapäritolu tegelased aadlipingis on mõeldamatud. Nende järel lahkub ka ülejäänud aadelkond. ”Ainult Vana-Põltsamaa lossirentnik, lohmakas härra von Wahl ja tema sädistisest proua jäid paigale. Pärast räägiti, et proua oli oma meest küll minema tirida katsunud, aga mehel oli õnnestunud juba enne Temleri jutluse algust magama jääda ja siis oli ka proua pidanud paigalejäämisega leppima.” Sellest episoodist võib välja lugeda mitu baltisakslaskonda iseloomustavat seika. Esiteks kindlakskujunenud tavadest ja normidest kinnipidamine: kui keegi märkab midagi kohatut (nagu antud juhul talupojad aadlipingis), siis on tema kohus sellele tähelepanu juhtida (proua von Samson tõuseb ja marsib kirikust välja), tema eeskujul ka teised. Seda, kui oluline on olla nagu teised, näitabki proua von Wahli suur soov ka oma mees minema tirida, kui see ei õnnestu, on ta sunnitud paigale jäämisega leppima. Teiselt poolt jääb aadelkonnast mulje kui välistest kombetäitjatest: jumalateenistusest olulisem on see, kes ja kuidas istub jne. Ega kirikus magaminegi näita tegelast positiivsest küljest.
Proua von Samson marsib ka kümme aastat hiljem kirikust välja (abikaasata, sest see on juba surnud), kui Jakob ja Eeva aadlipingis istet võtavad, ent seekord jäävad teised härrased kohale (lk 162). See on aadelkonnas toimunud meelemuutuse ilmekas näide: ülikonservatiivseks peetud aadelkondki on võimeline muutuma.
Episoodiline tegelane on ka krahv Lieven, kellest kirjutab Jakob seoses Timo venna Georgi jutustusega. Jakob annab edasi Georgilt kuuldu (s.t Georgi iseloomustuse): Lievenil on kollakas hobuselõust ja õukonnanaeratuse mask (lk 154). C. Hasselblatt on tähelepanu juhtinud asjaolule, et Kross kasutab aadlike võrdlusena sageli hobust.Lisaks rohmakale välimusele on Lieven ka keerutaja ja salgaja. Ta on vahaste kätega äraneetud patu- ja nutukott, vana narr (lk 155). Krahv Lieven on variserlik ja võlts. Teda iseloomustatakse negatiivsete atribuutide (maskisarnane nägu) ja tegudega (salgamine). Seejuures on oluline märkida, et nii iseloomustab teda Timo vend Georg, Lieveni rahvuskaaslane. See rõhutab veel eriti Lieveni negatiivsust.
”Keisri hullus” on Timo otseselt Jakobi (ja Eeva) olukorra põhjustaja: Timo võttis endale talutüdrukust naise, keda ta laseb koolitada. Eevale seltsiks võetakse kaasa Jakob, viimase arvamust küsimata. Timo tegevuse tõttu on Jakob (ja Eeva) jäänud n-ö kahevahele: nad pole enam eestlastega võrdsed ega ole veel aadlikega päris samaväärsed. Jakob on saksa pükstes, prantsuse keelt kõnelev pooleesti talupoeg, kes ”ei ole ”puhas” eestlane ega ka sakslane; tema identiteet ei asu kummalgi poolel”. Kui Timotheus von Bock kannab romaani sõnumit, siis suure osa ülejäänud baltisakslaskonna funktsioon on suuresti rõhutada von Bocki eripära, olla kes vähem, kes rohkem n-ö tüüpilise baltisakslase rollis. ”Keisri hullu” von Bock on omapärane, ideaalilähedane ja kompromissitu kangelane, kellele vastandub alalhoidlikum eestlane (Jakob). Kross on loonud positiivse baltisakslase kuju, kelle puhul eesti kirjanduses nii sagedasest mõisniku stereotüübist rääkida ei saa. J. Krossi Timotheus von Bock on ”võib-olla et siiraim kompliment baltisakslastele”.
Tuesday 16 March 2010
Ajalugu
Margaret Thatcher - sai 1979 aastal Suurbritannia peaministriks ning viis oma otsused ellu karmikäeliselt ning vastasseisust hoolimata. Sellega teenis ta ära hüüdnime Raudne Leedi. Tema tegevus muutis ta ebapopulaarseks, kuid sellegipoolest valiti ta korduvalt tagasi ametisse. Tema edukuse põhjuseks olid karmide reformide positiivsed tagajärjed. Oma otsustavust oli Thatcheril võimalus demonstreerida Falklandi kriisis 1982. aastal.
Ronald Reagan - USA president alates 1981. 1984. aastal valiti ta suure ülekaaluga uuesti presidendiks.
1960. aastate lõpul Nõukogude Liidus alanud stagnatsioon süvenes 1970. aastail veelgi. Majandust arendati ekstensiivselt. Käsumajandus ei soosinud inimeste algatusvõimet, mistõttu kadus uuenduslikkus.
1970. aastate alguseks oli Nõukogude majandussüsteem end ammendanud ja selle päästis vaid juhus, kui mujal oli naftakriis, avastati NSV Liidus tohutud naftamaardlad. Kuigi NSV Liit oli sõjaliselt ja poliitiliselt üks maailma suurimaid, oli ta majandusliku efektiivsuse poolest võrreldav arenguriigiga.
Elatustaseme langus ning suurenev mahajäämine arenenud maailmast tekitasid rahulolematust. Defitsiit oli muutunud püsivaks, see viis korruptsioonini.
Oma pahameelt nõukogude süsteemi üle söandasid väljendada vaid vähesed teisitimõtlejad ehk dissidendid, kelle esimeseks aktsiooniks oli protest sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. 1970. aastatel tugevnes dissidentide liikumine iga aastaga.
27. detsembril. 1979 tungisid Nõukogude väeüksused üle Afganistani piiri.
1978 aastal valiti Roomas uueks paavstiks endine Krakovi peapiiskop kardinal Karol Wojtyla, kes võttis endale nimeks Johannes Paulus II. Ta kuulutas, et inimestel on õigus vabadusele ning kutsus neid üles hirmust üle saama. 1981. aastal sooritati paavstile Roomas atentaat mille uurimisel jõuti Bulgaaria salateenistuseni ning sealt KGB-ni.
13. detsembril 1981 kehtestas kindral Jaruzelski Poolas sõjaseisukorra ja kuulutas Solidaarsuse tegevuse lõppenuks.
1985. aasta märtsis sai NLKP Keskkomitee partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Tema eesmärk oli käsumajanduse ja impeeriumi päästmine.
Perestroika on Gorbatšovi poolt juunis 1987 välja kuulutatud majandusreformide programm. Sellele oli omane senisest suurem liberaalsus ning vabadus, mis varem oli Nõukogude Liidus praktiliselt olematu, samuti eraettevõtluse teatav tekkimine ja kaasamine, mis varem oli pea täiesti keelatud.
Glasnost oli 1985. aastal Mihhail Gorbatšovi poolt ellu kutsutud avalikustamispoliitika. See tähendas salastatuse vähendamist sovetlikus ühiskonnas ja kompartei kontrolli kärpimist ajakirjanduse üle. Tsensuur lõdvenes, kajastama hakati NSV Liidus juhtuvaid negatiivseid nähtusi, näidati kuidas inimesed välismaal tegelikult elavad. Massimeedia tähendus muutus, need polnud enam niivõrd propaganda kui teabevahendid.
Ronald Reagan - USA president alates 1981. 1984. aastal valiti ta suure ülekaaluga uuesti presidendiks.
1960. aastate lõpul Nõukogude Liidus alanud stagnatsioon süvenes 1970. aastail veelgi. Majandust arendati ekstensiivselt. Käsumajandus ei soosinud inimeste algatusvõimet, mistõttu kadus uuenduslikkus.
1970. aastate alguseks oli Nõukogude majandussüsteem end ammendanud ja selle päästis vaid juhus, kui mujal oli naftakriis, avastati NSV Liidus tohutud naftamaardlad. Kuigi NSV Liit oli sõjaliselt ja poliitiliselt üks maailma suurimaid, oli ta majandusliku efektiivsuse poolest võrreldav arenguriigiga.
Elatustaseme langus ning suurenev mahajäämine arenenud maailmast tekitasid rahulolematust. Defitsiit oli muutunud püsivaks, see viis korruptsioonini.
Oma pahameelt nõukogude süsteemi üle söandasid väljendada vaid vähesed teisitimõtlejad ehk dissidendid, kelle esimeseks aktsiooniks oli protest sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal. 1970. aastatel tugevnes dissidentide liikumine iga aastaga.
27. detsembril. 1979 tungisid Nõukogude väeüksused üle Afganistani piiri.
1978 aastal valiti Roomas uueks paavstiks endine Krakovi peapiiskop kardinal Karol Wojtyla, kes võttis endale nimeks Johannes Paulus II. Ta kuulutas, et inimestel on õigus vabadusele ning kutsus neid üles hirmust üle saama. 1981. aastal sooritati paavstile Roomas atentaat mille uurimisel jõuti Bulgaaria salateenistuseni ning sealt KGB-ni.
13. detsembril 1981 kehtestas kindral Jaruzelski Poolas sõjaseisukorra ja kuulutas Solidaarsuse tegevuse lõppenuks.
1985. aasta märtsis sai NLKP Keskkomitee partei peasekretäriks Mihhail Gorbatšov. Tema eesmärk oli käsumajanduse ja impeeriumi päästmine.
Perestroika on Gorbatšovi poolt juunis 1987 välja kuulutatud majandusreformide programm. Sellele oli omane senisest suurem liberaalsus ning vabadus, mis varem oli Nõukogude Liidus praktiliselt olematu, samuti eraettevõtluse teatav tekkimine ja kaasamine, mis varem oli pea täiesti keelatud.
Glasnost oli 1985. aastal Mihhail Gorbatšovi poolt ellu kutsutud avalikustamispoliitika. See tähendas salastatuse vähendamist sovetlikus ühiskonnas ja kompartei kontrolli kärpimist ajakirjanduse üle. Tsensuur lõdvenes, kajastama hakati NSV Liidus juhtuvaid negatiivseid nähtusi, näidati kuidas inimesed välismaal tegelikult elavad. Massimeedia tähendus muutus, need polnud enam niivõrd propaganda kui teabevahendid.
Sunday 21 February 2010
Perekonnaõpetus
Soorollid
1) feminiinne naine - selline naine peab täitma ainult kultuuri poolt ette nähtud ülesandeid ja ei tohi mitte mingil juhul võtta mehe käitumismustrit.2) maskuliinne naine - täidab ainult mehele ettenähtud ülesandeid. Sellsed soorollid on tänapäeval veel idamaades, aga üldiselt on nad kuulunud traditsionaalkultuuride juurde. Mida madalam on inimeste haridustase, seda rohkem kasutatakse kahte esimest.
3) androgyneos - st et täidetakse oma soorolli aga vajadusel paindlikult ka vastassoorolli.
4) psühholoogiliselt determineerimata sooroll - kui ühiskond ei suuda määratleda rolli.
Lähisuhted
eros - erootiline armastusstiil mille puhul on tähtis füüsiline atraktiivsus e näha teda ja armuda. Selle stiili kasutajale on olemas mingi mudel. Erootilised armastajad kirjeldavad oma lapsepõlvekodu väga sooja, südamlikuna ja nende kodus on vanemad alati väljendanud oma tundeid.ludus - mänguline armastus. Selle stiili kasutaha pole valmis pikaajaliseks püsisuhteks. Enamasti jäävad nad üksikuks aga partnereid on neil koguaeg. Tihti on korraga mitu suhet. Suhte algusest peale nad ei varja, et vastutust suhte eest nad ei võta. Oma lapsepõlvekodu iseloomustavad nad keskpäraselt, aga väidavad, et on suhetes kõvasti haiget saanud varases täiskasvanueas.
storge - sõbralik armastus, mis kujuneb aeglaselt, pikaajalise sõpruse baasil. See suhe on ilma kire ja meeletuseta ning tundeid eriti ei väljendata. Arvatakse, et tänapäeval on storget kõige vähem, sest inimesed on liikuvad mitte paiksed. Lapsepõlvekodu hindamisel väidavad nad, et on kasvanud paljulapselises suures peres, kus suuremad on varakult hoidnud väiksemaid, on tehtud kõvasti tööd ja tunnete väljendamiseks pole aega olnud.
mania - maniaalne armastaja on kohutavalt armukade, kontrolliv ja pidevalt tahab saada tagasisidet, kas teda armastatakse sama palju kui tema armastab. Öeldakse, et tema armastab oma armastust mitte teist inimest. Lapsepõlvekodu on olnud õnnetu, paljud on kasvanud üksikvanemaga peres millele on eelnenud väga valus lahutus e lapsi on kasutatud relvana teise vanema vastu.
pragma - praktiline armastus, mille aluseks on mingisugune ühistegevus või majanduslik alus.
agape - altruistlik. Seostatud kristliku kasvatusega. Selle stiili kasutajad pühendavad oma suure tunde jumalale ja leiavad, et armastus teise inimese vastu on teise aitamine kuni eneseohverdamiseni välja.
Steinberg.
1. emotsionaalne külg e lähedus - osavõtlikkus, impaatia, teise inimesega arvestamine.2. motivatsiooniline külg e kirg - see külg on seotud füüsilise atraktiivsusega, seksuaalsusega ja mängulisusega suhtes.
3. tunnetuslik külg e kohustus - kohustus selles suhtes olla, seda säilitada ja kriisiolukorras selle suhtega tööd teha.
1) neutraaksed suhted - suhtlemine rollide tasandil, kus isiksus on vähehaaratav (pole kohustust, kirge ega lähedust).
2) meeldimine - sõprussuhte tasand (on lähedus, pole kirge ega kohustust)
3) meeletu armumine - suures osas füüsilise atraktiivsuse pinnal, tekib kiiresti ja hääbub kiiresti (on kirg, pole lähedust ega kohustust).
4) tühi armastus - iseloomustab kui väga pikaajalist suhet kus inimesi seob kohustus aga lähdus ja kirg puudub. Selle kõrval on tavaliselt ka teised suhted.
5) romantiline armastus - lähedus ja kirg, aga puudub kohustus, Nn Romeo ja Julia armastus, iseloomustatakse ka noorte armastusena.
6) rumal armastus - Hollywoodi tüüpi armastus (on kohustus ja kirg, pole lähedust)
7) sõbralik armastus - kohusetunne ja lähedus. Pikaajaline kooselutüüp, kus kirel on väiksem tähtsus suhtes kui kohustusel ja lähedusel.
8) täiuslik armastus - mille poole kõik püüdlevad, aga kõik ei jõua (lähedus, kirg ja kohustus)
Seksuaalsus
3) füsioloogiline tasand - käsitleb läbi seksuaalvajaduste ja tungide*kromosomaatiline sugu
*hormonaalne sugu
*sisemised sootunnused
*morfoloogiline sugu
*psühholoogiline sugu
2) tunne - tegeleb lähedusega ja oskusega olla teise inimesega lähisuhtes
1) mõistus - õigus otsustada, mida ma teen oma seksuaalsusega ja oma kehaga ja õigus öelda ei kui mulle sobib.
Seksuaalsuse areng:
0-2 aastat - kujuneb välja baaslähedus ja baasturvalisus, läbi seotuse emaga ja teiste tähtsate pereliikmetega. Hästi olulised on puudutused ja hellitused sel perioodil.
2-4 aastat - hakkavad märkama erisoolisust ja puudutama oma suguelundeid. Selle perioodi lõpuks tuleb lastele seletada, et oma keha ei näidata võõrastele inimestele.
4-6 aastat - uurimise mõttes maha rahunenud ja armastab mängida igasugu rollimänge.
6-8 aastat - latentsiperiood seksuaalsusega. Suhete harjutamine toimub samasooliste gruppides.
8-10 aastat - eelpuberteet, kus võib hakata eneserahustamine toimuma rahuldamise teel. Eelpuberteediga algab tundlikkuse tasand.
10-13,14 aastat - inimene on kõige haavatavam. Psüholoogilise regressiooni periood.
Seksuaalsuse trepp
1. puudutuse tähendus, ema-isa on paar2. iidolik armastus
3. salajase armastuse periood - kannan armastust südames
4. tuttav, sõbrale räägitud, armukadedust pole
5. sa meeldid mulle, ma armastan sind. s.o. klassikaline armastus
6. käest kinni
7. suudleme
8. kehade dialoog
9. valmis seksiks
Subscribe to:
Posts (Atom)
