Keisri Hull 2

“Keisri hull” - Jaan Kross

Millal?
1827-1859

Kus?
Eestis, Põltsamaal, Võisiku mõisas (Põltsamaal)

Kes?
Timoga heades suhetes:
Timotheus von Bock/ Timo- aadlikust teisitimõtleja, kellel olid tutvused keisriga – Alekander Esimesega
Jakob Mätlik – päevaraamatu kirjutaja, Eeva vend
Eeva Mätlik/ Katharina von Bock/ Kitty – alamklassist pärit Timo naine, suur armastus ja mõistmine Timoga
doktor Robst – hoolitses mõisarahva tervise eest
Käsper – Bockide teener
Elizabeth/ Elsy – Timo õde
Jette- Lamingu tütar, kes võttis Jaokobilt eratunde
Georg - Timo vend, kes kontakteerus kindral Plutaloviga, et kohtuda oma vennaga
Anna – Maali Vahterija Lamingu tütar, Jakobi naine
härra La Trobe/ Jean Frederic/ John Frederick/ Johann Friedrich – Võisiku rentnik, kes pidi keisrile Timo kohta ettekandeid kirjutama, ent ollles väga aus ja heasüdamlik loobus sellest
Jüri – Timo poeg, ustav keisrile
Eeva – Jakobi ja Anna tütar, päris nende maja
Timoga vastuolus
Laming – mõisavalitseja, valitsuse kõrv Võisikul
Peter von Mannteuffel – Timo õemees, Timole ebasümpaatne, kindralkuberneri kõrv
Karl – Timo vend, kes avaldas Eevale armastust

Mis juhtub?
Härra von Bock võtab endale talupojaseisusest naise – Eeva Mätliku.
Timo läheb üheksaks aastaks vangi, kuna keisrile ei meeldinud Timo innovaatilised ja demokraatiat pooldavad ideed. Timo kaotab vangis olles hambad.
Eeva vend, Jakob Mätlik, uurib juhtunut ning annab oma päevaraamatus kõigele omapoolse hinnangu. Timo tunnistatakse peale vanglakaristuse täitmist hulluks ning määratakse eluaegne koduarest valla piirides, nuhkide valvsa pilgu all. Timo ja Katharina peavad Jakobi kaasabil ka põgenemisplaane, kuid on sunnitud neist loobuma. Jakob abiellub Annaga, kolib oma õest eraldi elama ja saavad lapse. Anna ema tunnistab Jakobile surivoodil, et Anna isa on härra Laming. Timo ei tahtnud põgeneda, vaid olla kui raudnael keiserriigi ihus.

Kuidas lõpeb?
Timo sureb oletatavalt Lamingu käe läbi. Anna sureb vanadusse, korjates õunu. Eeva annab Timo vennale Karlile korvi. Jakobi ja Anna ainuke laps, väike Eeva, abiellub tohtriga ning suur Eeva elab oma majas ning külastab Timo hauda. Jakob annab proua von Bockile Timo keisrikäsikirja. Jakob läheb välismaale ning annab päevaraamatu Jürile.

Miks?
Jaan Kross püüdis lugejale tõestada keisri võimu suurust ning tähtsust. Ta esitles veenvalt sellel ajal elanud inimeste suhtumist uudsetesse ideedesse ning demokraatiasse läbi Jakobi päevaraamatu. Samuti soovis ta näidata, mis juhtub nendega, kes mõtlevad keisrile vastupidiselt ning julgevad seda ka välja öelda. Ma arvan, et raamatu põhiideeks oligi näidata, et kuigi olles ühiskonnas tunnustatud positsioonil on üksikisiku arvamuse kuulda võtmine väga ebatõenäoline, kui kõrgemal olev võim vaid enda nägemust riigist ainuvõimalikuks peab. Seetõttu võib ausus ja otsekohesus ka inimesele kahju tuua. Autori eesmärk mõjutab lugejat, ent jätab ruumi ka teistele arvamustele.

Järeldused ja mõtted
Alustades J.Krossi teose “Keisri hull” lugemist, olin valmistunud kuuldu põhjal igavaks ajalooromaaniks, kus on palju aastaarve ja fakte. Mõistsin, et tegelikult on tegu universaalse teosega. Iga lugeja saab sealt endale mingi uue mõtte. Kõik sõltub vaid sellest, mis pilguga vaadata. Ajaloohuviline leiab romaanist talle olulise ajaloolise kindlaksmääratuse ning päriselt toimunud sündmused. Minule jäi silma pigem huvitavad karakterid, kes olid viimse detailini läbi mõeldud. Enim meeldis mulle Timo, kuna ta oli oma mõtlemises ja käitumises väga veevalajalik – ettearvamatu, kummaline, massist erinev ning humaanne. Ta uskus, et kõik inimesed on võrdsed, olenemata sellest, mis positsioonil on nad ühiskonnas, ning ta ei kartnud oma mõtteid jagada ka keisriga. Eriti meeldis mulle Timo käsikiri keisrile, kuna see oli väga põhjendatud ning asjalikus laadis. Huvitav oligi jälgida, millist inimest peeti ligi 180 aastat tagasi hulluks. Teine petegelane Jakob oli minu jaoks Conan Doyle kuulsa detektiivi S.Holmesi abilise doktor Watsoni prototüüp. Seda seetõttu, et alati sattus ta sündmuste keskele, võttis iga saladust kui lahendamata mõistatust ning nägi lahendust lihtinimese pilguga. Meelde jäi ka huvitav lahkhelide lahendamise viis: kutsuda kolmas isik konfliktis olijate arvamusi hindama ning probleemile objektiivset lahendust andma. Üldiselt oli tegu loetava raamatuga, sest autori kirjutusstiil oli kergelt loetav ning jälgitav. Kui saaks midagi ette heita, siis vaid iseendale, et ma selleaegset ajaloolist tausta ei osanud romaanile taustaks tuua.