Sammhaaval uue sõjani

Kõigepealt varises kokku Versailles süsteem. 1935. aastal tühistas Saksamaa ühepoolselt Versailles' lepingu, kehtestas üldise sõjaväekohustuse ja asusu uuesti looma lennuväge ning sõjaväelaevastikku, mis seni oli kelatud. Samal aastal otsustas Saarimaa elanikkond referendumil, et liitub uuesti Saksamaaga.1936. aasta märtsis viis Hitler oma väed demilitariseeritud Reini tsooni. 1935. aastal astus Saksamaa välja Rahvasteliidust ning loobus Locarma lepingu täitmisest, see andis märku kavast asuda revideerima Euroopa riikide piire.
Saksamaa edusammudest sai innustust Itaalia, kes 1935. aastal ründas Etioopiat.
Lääneriikide tegevusetus põhines lootusel, et saavutatud edu järel diktaatorid rahunevad. See sai nimeks rahustamispoliitika.
Esialgu näis, et rahustamispoliitika on edukas. 1936. aastal sõlmisid Saksamaa ja Jaapan Komiterni-vastase pakti, mis oli suunatud Nõukogude Liidu vastu. Järgmisel aastal ühines paktiga Itaalia, hiljem veel teisigi riike. 1938-1939 aastal toimusid NSV Liidu ja Jaapani vägede vahel Mongoolias sõjalised kokkupõrked, mis lõppesid Nõukogude poole võiduga.
1936. aasta juulis puhkes Hispaania koloniaalvägedes Marokos ülestõus, mis haaras kiiresti kogu Hispaania. Vastuolu juhiks kujunes Fransisco Franco. Algas eriti julm kodusõda. Prantsusmaa ettepanekul rakendasid Euroopa riigid Hispaania kodusõja suhtes mittevahelesegamispoliitikat, mis konkreetselt välhendas 27 riigi poolt allakirjutatud lepingus keelata relvade vedu Hispaaniasse.
1. aprillil 1939 kuulutas Franco kodusõja lõppenuks. Hispaanias kehtestati Franco diktatuur.
13. märtsil 1938 marssisid Saksa väed Austriasse ning järgmisel päeval teatati Austria Saksamaaga liitmist, mis sai tuntuks kui anšluss. Selle kinnitamiseks korraldati 4. aprillil 1938 Saksa salapolitsei kontrolli all rahvahääletus, mis näitas austerlaste toetust ühinemisele.
Septembris 1938 nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt Sudeedimaa loovutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Tšehhoslovakkia lükkas sakslaste nõudmised tagasi ja kuulutas välja mobilisatsiooni. Euroopa seisis taas sõja lävel.
Lääneriigid lootsid aga endiselt Hitleriga kokku leppida. Eriti aktiivselt segutses selle suunas Briti peaminister Neville Chamberlain. 29. septembril 1938 sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ning Saksamaa Münchenis kokkuleppe, mis kohustas Tšehhoslovakkiat loovutama Sudeedima, kuid tagas ülejäänud Tšehhoslovakkia puutumatuse.
Hitler võttis Müncheni kokkulepet kui märki lääne nõrkusest. 23. märtsil 1939 esitas Saksamaa ultimaatumi Leedule ja viis oma väed Klaipedasse (Memel). 14. märtsil 1939 kuulutas Hitleri õhutusel end iseseisvaks Slovakkia ning järgmisel päeval hõivasid Saksa ja Ungari väed ülejäänud Tšehhoslovakkia.
Hitler pidas demokraatlike riike liiga nõrgaks ega eeldanud, et nad söendavad talle vastu astuda. See oli viga. 31. märtsil 1939 teatasid Suurbritannia ja Prantsusmaa, et kaitsevad Poola puutumatust ja alustasid läbirääkimisi NSV Liiduga, lootes ka teda Saksamaa-vastasesse liitu kaasata.
Stalin vajas maailmarevolutsiooni süütamiseks uut maailmasõda, mistõttu nimetas ta Hitlerit ''revolutsiooni jäälõhkujaks''.
23. augustil 1939 sõlmiti maailma suureks üllatuseks Moskvas Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungileping, mis on allakirjutajate järgi ajalukku läinud kui Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP). Vastsed sõbrad lubasid teineteist 10 aasta jooksul mitte rünnata ega osaleda teisele poolele vaenulikus sõjalises liidus. Salajases lisaprotokollis jagasid diktaatorid omavahel Ida-Euroopa.