Tuesday 13 October 2009

Esimene Maailmasõda (põhjused, ajend, Schlieffeni plaan, Saksamaa langus ja Versailles' rahuleping, Vene kodusõda, Bresti rahu)

Põhjused

Maailmasõja peamiseks põhjuseks olid 20. sajandi alguseks teravnenud vastuolud maailma suurriikide vahel, kus ühel pool seisid Prantsusmaa ja Inglismaa ning teisel pool Saksamaa.
Alahinnati ohtu. Suurriikide valitsused ei uskunud maailmasõja võimalikkusesse ega pingutanud selle ärahoidmiseks piisavalt.
Sõda romantiseeriti. 20. sajandi algul oli levinud veel kujutelm, et sõda on romantiline, ülev ja hiilgav. Seetõttu leidus inimesi, kes sõda lausa soovisid ja hirmuseguse põnevusega ootasid.
Rahvusvaheliste kriise reguleerivate institutsioonid puudumine. Maailmas polnud 1914. aastal organisatsioone mis oleks suutnud kiirelt korraldada näiteks suurriikide liidrite kohtumisi.
Sõjaline mõtlemine osutus kaalukamaks kui diplomaatia. Riikide valitsustes otsekui ei märgatud sõjatehnika tormilist arengut ega uuendatud sellele vastavalt oma julgeolekupoliitikat, tihti ei tundnud valitsused isegi oma kindralstaapides koostatud sõjaplaane.


Ajend

Maailmasõja puhkemise ajendiks sai Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos 28. juunil. 1914. Austria-Ungaris ja mujalgi Euroopas vallandas tapmine pahameeletormi, kuid atentaat polnud siiski sündmus, mis pidanuks viima maailmasõja puhkemiseni. Venemaa asus toetama Austria-Ungari surve alla sattunud Serbiat. Saksamaa õhutusel kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja, vastuseks kuulutas Venemaa välja mobilisatsiooni. Saksamaa võttis seda sõjakuulutusena, esitades Venemaale ja selle liitlasele Prantsusmaale ultimaatumi, mis nõudis mobilisatsioonikäsu tühistamist. Seda ei tehtud ja Saksamaa kuulutas 1. augustil 1914 algul Venemaale, seejärel Prantsusmaale sõja, tungides ühtlasi kallale Belgiale. Belgia neutraliteedi rikkumine sundis sõtta astuma Inglismaad.


Schlieffeni plaan

Saksa sõjaplaani nimetati selle peamise koostaja, Saksa kindralstaabi ülema krahv Alfred von Schlieffeni järgi Schlieffeni plaaniks. See nägi ette esiteks Prantsusmaa kiire purustamise ja seejärel vägede paiskamise itta Venemaa vastu. Plaani teostamiseks koondas Saksamaa enamus oma jõududest Prantsusmaa vastu, eriti läänerinde paremale tiivale, kus väed pidid Belgia ja Luksemburgi kaudu Prantsusmaa tugevatest piirikindlustest mööda marssima, mööduma kaares Pariisist põhja poolt ja seejärel läänest ning Prantsuse armee koos pealinnaga kotti haarama. See pidi toimuma 39 päevaga, kogu sõda tuli aga võita 3-4 kuuga. Itta jäid esialgu vaid väiksemad katteüksused, mis pidid piiridelt vajaduse korral Ida-Preisimaa sisemesse taanduma.


Saksamaa langus. Versailles' rahuleping.

1918. aasta juuli lõpuks olid sakslastel läänerindel jõud otsas. Seda nähes asusid lääneliitlased vastupealetungile, kasutades oma kasvavat tehnilist ülekaalu. 8. augustil 1918 andsid Prantsuse ja Inglise korpused 600 tankti toetusel sakslastele Amiensi juures ränga hoobi. Septembris pidi Saksa väejuhatus tunnistama, et Saksamaa on sõjaliselt löödud ning tegi 29. septembril 1918 keisrile ettepaneku alustada rahuläbirääkimisi.
18. jaanuaril 1919 avati Pariisis rahukonverents, millest võttis osa 27 Saksamaaga kas sõdinud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Rahukonverentsi dokumentidest oli tähtsaim Saksamaaga sõlmitud Versailles' rahuleping, mis kirjutati alla Versailles' lossi peeglisaalis 28. juunil. 1919. Selle kohaselt pidi Saksamaa loovutama Prantsusmaale Elsassi ja Lotringi, samuti mõned alad Belgiale ja Taanile ning sõja tagajärjel tekkinud uutele riikidele nagu Leedu, Poola ja Tšehhoslovakkia. Kokku jäeti Saksamaa ilma ligi kaheksandikust territooriumist, sealhulgas mitmest sakslastega asustatud piirkonnast. Lisaks pidi Saksamaa vähendama oma sõjaväge 100 000 mehele, kellest vaid 4000 võisid olla ohvitserid. Saksamaa ei tohtinud kehtestada sõjaväeteenistuskohustust, tal keelati omada lennuväga ja allveelaevu, piirangud kehtestati ka laevastiku suurusele. Lõpuks tuli hüvitati võitjariikidele sõjakahjud ehk maksta reparatsioone. Et Saksamaa täidaks Versailles' lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuulutades selle demilitariseeritud tsooniks.


Vene kodusõda

Kodusõda Venemaal oli tegelikult alanud juba 1917. aasta lõpul, mil paljud Venemaa piirkonnad keeldusid Petrogradi uusi kommunitslikke võimumehi tunnustamast. Esialgu õnnestus enamlastel vastuhakud maha suruda, kuid 1918. aasta kevadel puhkes kodusõda uue hooga. Mitmel pool tekkisid ''valged'' valitsused, mis tuginesid enamlaste poolt laiali aetud Asutava Kogu liikmetele. Valgete eesmärgiks oli ''ühtse ja jagamatu'' Venemaa taastamine.
Vene kodusõda oli julm. 1918. aasta sügisel kuulutasid enamlased avalikult välja punase terrori, mida nad tegelikult olid teostanud võimuletulekust alates. Lenini korraldusel asutati Venemaal koonduslaagrid, tapmised sagenesid. 1918. aasta juulis mõrvati Jekaterinburgis keiser Nikolai II perekonnaga. Punast terrorit juhtis Erakorraline Komitee (Tšekaa) eesotsas Felix Dzeržinskiga. Kuid ka valge terror ei jäänud punasest maha. Kokku hukkus Vene kodusõjas erinevatel andmetel 8-12 miljonit inimest. Enamlaste edu võtmeks oli tõik, et neil õnnestus Punaarmee muuta võitlusvõimeliseks sõjaväeks, seda võib pidada suuresti Lev Trotski saavutuseks. Rakendati sõjaväekommunismiks nimetatud majanduspoliitikat: kogu majandus allutati riigi kontrollile, kaotati palgad, aga ka tasu suure hulga teenuste eest. Talurahva jaoks võrdus nende tegevus röövimisega. 1920. aasta lõpuks oli valgete kätte jäänud vaid Krimmi poolsaar, kus oli võimul admiral Peter von Wrangel. 1920. aasta lõpul hõivas Punaarmee ägedate lahingutega kogu poolsaare; Wrangelil õnnestus suurem osa oma vägedest siiski evakueerida. Kuigi partisanisõda enamlaste vastu jätkus veel aastaid, oli kodusõda 1922. aastaga lõppenud. Kodusõja tulemusel suutsid enamlased enda kätte haarata võimu suuremal osal endise Vene impeeriumi territooriumil.


Bresti rahu

1917. aasta novembris pöördusid enamlased Saksamaa ja tema liitlaste poole ettepanekuga sõlmida vaherahu ning alustada rahuläbirääkimisi. Need toimusid Brest-Litovski kindluslinnas. Sakslaste esitatud tingimused olid rängad, muuhulgas nägid need ette Poola ja Ukraina eraldamist Venemaast. Enamlased lootsid läbirääkimisi venitada seni, kuni Saksamaal puhkeb kommunistlik revolutsioon. Lõpuks kaotasid sakslased kannatuse ning alustasid 17. veebruaril 1918 uuesti sõjategevust. Paanikasse sattunud enamlased saatsid uuesti delegatsiooni Brest-Litovskisse, nõustudes nüüd kõigi sakslaste tingimustega. 3. märtsil. 1918 sõlmitud Bresti rahuga loovutati sakslastele maa-ala, kus elas ligi veerand Venemaa rahvastikust, neljandik tööstusest ning kolmandik põllumajanduslikust maast. Paljud pidasid Bresti rahulepingut reetmiseks. Venemaa väljumine sõjast oli raskeks hoobiks Inglismaale ja Prantsusmaale.

No comments:

Post a Comment