Psühholoogia

Psühholoogia teoreetilised suunad (õ lk 5-9): psühhoanalüüs, biheviorism, humanistlik psühholoogia, kognitiivne psühholoogia, psühhobioloogia.
Psühholoogia uurimismeetodid (5) [vihik/õ lk 11-14)
Isiksuse psühholoogia: S. Freudi isiksuse käsitlus (-id, -ego, -superego ja kaitsemehhanismid [õ lk 166-170]). Isiksuse struktuur (kehaehitus – E. Kretschmer [vihik]; temperament – kehamahlade teooria (õ lk 4), neurofüsioloogiline teooria [vihik], iseloom – E. Kretschmer, I. Pavlov, H. Eysenck [vihik/õ lk 172-173]; võimed – eri-, üksik-, üldvõimed [vihik]) Intellekti häired (kaasasündinud ja elu jooksul omandatud [vihik])
Teadvuse tasandid: virguse 8 astet (vihik); une faasid (vihik/õ lk 52-53); unehäired (õ lk 54-55); uimastite mõju teadvusele – depressandid, stimulaatorid, hallutsinogeenid (õ lk61-67)
Motivatsioon: A. Maslow (õ lk 129-137)
Emotsioonid: teooriad (õ lk 141-144, vali neist üks mis sinu meeles on see ’’õige’’ – pead oskama põhjendada), põhiemotsioonid, seisundid ja väljendused (õ lk 145-149).
Arengupsühholoogia: mida uurib, milliseid uurimismeetodeid kasutab (vihik/õ lk 33-35), ülevaade vanuseastmetest (õ 35-39). Lapse mõtlemise areng J. Piaget (vihik/õ lk 40-41), seksuaalne areng S. Freud (vihik/õ 134-135), sotsiaalne areng E. Erikson (õ lk 44-45).
Sotsiaalpsühholoogia: grupi mõiste, tunnused, liitumise 3 etappi, liigid, juhtimise stiilid (vihik).
Suhtlemispsühholoogia: isikutaju (nt. esmamulje, stereotüübid, projektsioon, korduvtaju jne.), mitteverbaalsed suhtlemisvahendid (nt. isikuruum, silmside, puudutused, zestid jne.) [vihik]
Suhete tüübid: pinnapealsed ja lähisuhted (vihik)
Armastus: J. A. Lee; R. Sternberg (vihik)
Seksuaalne areng: nn trepiastmed (vihik)
Paarisuhte kolm perioodi (õ lk 98-107)
Vanemlus (õ lk 127-133)
Kasvatusstiilid (õ lk 154-157)
Sünnijärjekorra mõju lapse isiksusele (õ lk 158-162)
Põhjused, mis viivad lahutuseni (õ lk 183)
Lahutuse etapid (õ lk 184-185)
Lahutuse mõju lapsele (õ lk 187-188)


Psühholoogia uurimismeetodid
Esimene uurimismeeod on vaatlus. See annab infot aga pole objektiivne.
*introspektsioon – enesevaatlus, kasutatakse emotsioonide uurimiseks
*eksperiment – laboratoorne katse (katse sooritamiseks on vaja kindlat aparatuuri või kohta), loomulik (katse korraldatakse tavatingimustes)
*vestlus –katse korraldaja ja katse isik vestlevad eelnevalt koostatud küsimustiku alusel.
*test – on psüühiliste omaduste mõõtmine mingi skaala järgi. Mõõdetakse omadust ja võimeid. Et saada võimalikult täpseid tulemusi oleks vaja kasutada mitut või kõiki meetodeid.

Isiksuse psühholoogia
Temperament:
*veri (sanguis) sangviinik – on tugev, tasakaalustatud, liikuv tüüp.
*sapp (chole) koleerik – tugev, tasakaalustamata, liikuv tüüp.
*lima (flegma) flegmaatik –
Võimed:
*üksikvõimed – võimete osa mida enam väiksemateks osadeks jagada ei saa, need on seotud kõrgemate psüühiliste protsessidega, nt. taju kiirus, mälu maht.
*erivõimed – on võimed mis avalduvad ühel väga kindlal alal ja neil on väga suur pärilik olemus. On sünnipäraselt olemas, aga nad hakkavad välja paistma erivanuses. Musikaalsus hakkab välja paistma umbes 3 ja 5 eluaasta jooksul, kunstiline 5 ja 7 eluaasta jooksul, keelelised 7-8 eluaasta jooksul, matemaatilised võimed ja tehniline taiplikus 8-9 eluaasta jooksul.
*vaimsed võimed –
Intellektihäired:
Intellekt määrab ära mõtlemise taseme. On kaks gruppi mille puhul intellekt on madalam.
1.Nõrgamõistuslik e. digofreemia – kui inimese intellekt ei arene sünniomandiks normaalsele tasemele. Loote arengu käigus saadud kahjustus.
*debiilsus – IQ 50-70, saavad hakkama eneseteenendamisega, on õpetatavad teatud tasemeni (põhikooli tase), kuid pikendatud ajaga. Saavad hakkama iseseisvalt, on suutelised omandama mingi eriala.
*imbetsiilsus – IQ 25-50, eneseteenendamisega saab osaliselt hakkama, aga vajab pidevalt kõrvalabi. Sõnavara areneb osaliselt ja mõtlemises on valdav mehaaniline mälu. Loogiline mõtlemine ei arene. Nad on arendatavad teatud tasemele. Elavad kodus, päeval viibivad puhkekeskuses.
2.Elujooksul omandatud nõdrameelsus e. dementsus. Traumad, ajuverejooksud ja kasvajad ning kokkupuude mürgiste ainetega.
*progresseeruv e. traumajärgselt langeb intellekt veelgi
*statsionaalne – intellekt jääb sellele tasemele kuhu ta langes peale kahjustust
*regresseeruv – intellekt, ravi tulemusel, tõuseb samale tasemele kus ta varem oli.
S. Freudi käsitlus
Freudi käsitluses moodustavad isiksuse struktuuri Miski (Id); Mina (Ego) ja Ülimina (Super-Ego), millel igaühel on oma spetsiifilised roll.
Miski on inimese ’’tuliste tahtmiste katel’’, alateadvus, mille keskmeks on sugutung ehk libiido. Naudinguprintsiibist lähtuv Miski juhuib otseselt või kaudselt kogu inimese tegevust. Kuid ohjeldamatu naudinguhimu, mis ei arvesta reaalseid tingimusi põhjustaks inimese hukkumise. Seepärast tekib inimesel Mina kui teadlik lähtealus. Mina on vahelüliti tegeliku maailma ja Miski vahel ning kulutab väga palju energiat sellele, et kontrollida Miski impulsse ja tunge. Freud võrdles Mina ja Miski vahekorda ratsaniku ja hobuse vahekorraga. Mina olukord on selles isiksuse struktuuris kõige keerulisem. Juhindudes reaalsusprintsiibist, peab Mina arvestama olemasolevat tegelikkust ja ohjeldama Miskit ning lisaks peab ta arvestama ka Ülimine reegleid. Ülimina on inimese moraali alus, südametunnistus. Kui rikutakse Ülimina nõudeid, siis tekib süütunne. Ülimina kujuneb inimesel vanemate ja kasvatajate ettekirjutuste põhjal.
Iseloom (Eysenck)
Introvertne inimene on Eysencki järgi tagasihoidlik ja kinnine, oma sisemaailma poole pöördunud indiviid. Ta avab ennast vaid headele sõprade seas. Sõpru ei ole tal palju, kuid tema sõprus on tugev ja andunud. Teda iseloomustab ettevaatlikkus, ta mõtleb oma tegevuse eelnevalt läbi, hindab elus korrapära. On usaldusväärne.
Ekstravertne inimene on pöördunud rohkem välismaailma kui oma sisemaailma poole. Ta paistab silma suhtlemisoskuse ja seltsivusega, mistõttu tal on ka rohkesti sõpru, kellele räägib meeleldi oma mõtetest ja tundmustest. Armastab vaheldust, nalja ja naeru, kuid teda ei saa usaldada.
Emotsionaalselt stabiilsete inimeste tunded on püsivad. Nad vahelduvad vaid pikkamööda ning pole äärmuslikud ega ka liiga nõrgad. Need inimesed on muretud, kindlad ja usaldusväärsed.
Neurootilised inimesed on tundlikud, rahutud ning kartlikud, nende tundmused vahelduvad kiiresti. Neurootilisuse ja ekstravertsuse koosmõju võib põhjustada inimesel suuri tujumuutusi. Ekstravertsus on üldiselt seotud positiivsete neurootilisus aga ebameeldivate tunnete ja tujudega.

Teadvuse tasandid
Teadvus on teadlik olemine oma mõtetest, tunnetest ehk siis sise-ja välismaailmast. Teadvus on ärkvelolekust kuni surmani. Ärkveloleku ja une ajal on aju elektriliselt aktiivne. Elektriimpulsid on teatud võnkesagedusega ja neid mõõdetakse EEG’ga.
Delta 1-3 Hz/s; Teeta 4-7 Hz/s; Alfa 8-12 Hz/s; Beeta1 13-25 Hz/s; Beeta2 25-... Hz/s
Virguse 8 astet:
1.Stressi seisund – kui on beeta2 lained ajus. Inimene on ärevil, südametegevus ja hingamine on tunduvalt kiirenenud. Võib esineda nn hämaroleku teadvuses. Afektiseisund nn hämarolek võib jõuda selles mõttes teadvuse kaoni, et inimene tegutseb aga ei mäleta mitte midagi.
2.Valvas ja tähelepanelik – valitsevaks on beeta1 rütmid kus inimese tähelepanu ja tegevus on koondunud mingite objektile või tegevusele. Kõik ümbritsev ei jõua teadvusesse, nt. eksami sooritamine.
3.Ärkvel ja rahulik – valdavalt on alfa rütm, st. inimene on igapäeva tegevuse juures. Tahtlik tähelepanu vaheldub tahtmatuga. Mõtlemises on vabad assotsiatsioonid.
4.Unisus – see on seisund, kus inimene tunneb kerget väsimust ja alfa rütmid hakkavad üle minema teeta rütmideks. Tavaliselt selles seisundis lülitatakse välja need ärritajad mis magamajäämist segavad.
5.Kerge uni – valdavalt teeta võnked. Uinumise staadium, kus inimesed magavad pinnapealselt. Võib esineda kujutluspilte, kuid need ei ole unenäod. Äratamine on kerge.
6.Sügav e. raske uni – valdavaks on delta rütmid. Inimene magab sügavalt, aju elektriline aktiivsus on madal ja äratamine on raske.
7.kooma – teadvus on kadunus, elutähtsate organite eest töötavad masinad. Elutegevusest annab märku pupillide reaktsioon.
8.surm – isegi pupilli reaktsioone pole.
Unehäired
Insomnia – kõige enam levinud unetus. Seotud mingi ülepinge seisundiga. Ravimeid tarvitada ainult siis, kui arst on need ravimid määranud.
Uneapnoe – harva esinev unehäire, sellised inimesed ei saa hingata kui nad jõuavad sügava une faasi. Kui ei saa hingata une käigus, siis käivitub ärkamisreaktsioon. Peetakse imikute äkksurma põhjuseks.
Narkolepsia – kontrollimatu unevajadus, kus inimene on tavategevuse juures ja läheb järsku REM unne tagasi. Võib kesta mõnest sekundist mõne minutini, siis ärkavad üles. Võib olla kaasasündinud.
Unes rääkimine ja kõndimine – on sügava une staadiumis. Enamasti esineb seda lapse ja puberteedieas. Vähem on täiskasvanu eas. Täiskasvanuna esineb rääkimist siis, kui on eriti pingeline periood.
Uimastite mõju teadvusele
Need ained mis mõjutavad kesknärvisüsteemi mõjutavad ka teadvust, muutes inimese meeleolu, taju ja käitumist. Toime eripära järgi jaotatakse neid aineid kolme suurde rühma – depressandid, stimulandid ja hallutsinogeenid.
Depressandid: väikestes kogustes pruugituna tekitavad depressantide hulka kuuluvad ained kerget eufooriat, kuid enamasti alandavad nad tundlikkust, kahjustavad motoorseid reaktsioone ja pikendavad reaktsiooniaega. Suurte dooside korral muutub inimese kõne segaseks ning ebakindlaks, ette võib tulla ka teadvusekaotust. Peamised depressandid on alkohol ja rahustid, mõnevõrra eraldiseisvatena kuuluvad siia ka opiaatide klassi ained. Depressantide eripära seisneb selles, et nad võimendavad üksteist – kahe depressandi koosmõju on tugevam kui nende mõju eraldi.
Stimulandid: ehk ergutid stimuleerivad kesknärvisüsteemi. Tavaliselt tõstavad need ained südame rütmisagedust, vererõhku ja lihaspinget. Kasutajad usuvad, et stimulandid suurendavad nende töövõimet. Tegelikult paraneb küll tähelepanuvõime, kuid reaktsioonid aeglustuvad.
Nendest ainetest on kõige tuntum kofeiin. Suurtes kogustes tarbituna tõstab vererõhku ja kurnab südant. Veel on stimulandid nikotiin, kokaiin, amfetamiin jne.
Hallutsinogeenid: Hallutsinogeenid on ained mis muudavad taju ja kutsuvad esile ärksaid nägemishallutsinatsioone, teiselt poolt aga pärsivad kesknärvisüsteemi tegevust. Siia kuuluvad meskaliin, LSD, marihuaana.
Une faasid
Uni algab tavaliselt aeglase unega, mille käigus aju elektriliste ainete võnkeperiood suureneb. Kuna aju elektriline aktiivsus muutub une ajal pidevalt siis jagatakse see aeglase une seisund omakorda neljaks stadiumiks.
Esimeses staadiumis valdab inimest unisus. See on kerge une staadium, kestab umbes 2 minutit ja selle ajal võidakse näha mitmesuguseid fantastilisi pilte, tajuda kukkumistunnet ja võpatada, tunda end hõljuvat nagu kaaluta olekus. Esimese staadiumi jooksul kaovad ärkvelolekul valitsenud alfalained, keha lõdvestub üha enam ja siis jõutakse ligi 20 minutiks teise ehk uinumise astmesse, millele on tüüpilised veidi suurema sagedusega lained. Kahes esimeses staadiumis aeglustuvad südame töö ja hingamine, silmad võivad suletud laugude taga pikkamööda liikuda. Seejärel läbitakse kiiresti kolmas aste ja jõutakse neljandasse – deltaunne ehk sügava une staadiumi. Aju on aktiivne ning ka lihaste toonus pole oluliselt muutunud, seetõttu on just sel ajal võimalik unes käimine ja unes rääkimine. Pärast deltaund tuleb nn üleminekuseisund, mis sarnaneb aeglase une teise astmega. Järgneb kiire ehk paradoksaalse une seisund, mis on oma suurema lainesageduse poolest võrreldav ärkvelolekuga, tegelikult tähendab see sügava une järku. Nüüd liiguvad silmamunad kiresti. Siit tuleb kõnealuse seisundi kolmas nimetus, REM-uni. Südame löögisagedus ja hingamisrütm on korrapäratud, võib täheldada näolihaste, käte ja jalgade tõmblemist. Tavaliselt nähakse selles faasis unenägusid.

Emotsioonid
Darwini emotsiooniõpetus
Aastal 1872 ilmus Charles Darwini teos „Emotsioonide väljendumine inimesel jaloomal“. Darwin leidis, et emotsioonid tõendavad inimese põlvnemist loomast: inimese emotsioonid on sarnased loomade afektiivsete ja instinktiivsete reaktsioonidega. Emitsioonide väljendusi võib aga suuresti seletada kasulikkuse põhimõttega. Näiteks teeb loom karvu turritades oma keha näiliselt suuremaks ning ajab niiviisi vastasele hirmu nahka. Järelikult on see võte kasulik enese kaitsmiseks.
Põhiemotsioonid
Põhiemotsioonideks peetakse neid emotsioone, mis on omased enamikule inimestele olenemata kultuurist. Eristatakse 6 põhiemotsiooni: õnnelikkus, üllatus, kurbus, hirm, viha, vastikus.
*õnnelikkust defineerivad inimesed erinevalt. See võib tähendada nii rõõmu-ja harmooniatunnet, rahulolu iseenda ja oma eluga kui ka probleemide puudumist. Uuringud on näidanud, et abieluinimesed peavad end õnnelikumaks kui mitte kunagi abielus olnud inimesed.
*üllatus ehk imestus kestab teiste emotsioonidega võrreldes lühemat aega. Ta avaldub selgesti näoväljendustes – kulmud tõusevad üles ja silmad lähevad pärani.
*Kurbust toovad meile lahkumised, kellegi või millegi kaotus, tihti ka meie vead ja eksisammud. Aga ehkki negatiivne tunne, aitab kurbus meid kohanemisel. Ta võib meid ergutada tegema muutusi oma elus, et mitte korrata seniseid vigu. Samas võib kurbus olla ka teistele inimestele vihjeks kui me vajame abi ja toetust.
*hirmu iseloomustab inimese rahutu ja ärritatud olek, mida võib põhjustada kas tegelik või kujuteldav hädaoht. Hirm väljendub eredalt nii näoilmes ja kehaliigutustes kui ka füsioloogilistes reaktsioonides (higistamine, kõhulahtisus, vms). Evolutsioonis on hirmul ohu eest hoiatajana olnud eelkõige kaitsev ülesanne.
*viha tekib siis kui usume, et meid on ebaõiglaselt koheldud või tahtlikult solvatud. Vastupidiselt üsna levinud arusaamale pole aga parim viis vihast vabanemiseks selle väljanäitamine. Nimelt on uurimised kinnitanud, et viha toidab iseennast ning selle sagedane väljavalamine muudab inimese veel vihasemaks. Pealegi tekitab niisugune käitumisviis probleeme inimestevahelistes suhetes.
*vastikust kutsuvad meis esile oma olemuselt või päritolult eemaletõukavad objektid ja sündmused. Aga ebameeldivusele vaatamata aitab ka vastikustunne meil keskonnas paremini toime tulla. Mõnigi kord annab ta märku ähvardavast ohust. Vastikuse puhul ilmneb eredakt selle psühholoogiline päritolu: ühes kultuuris täiesti vastuvõtmatuks peetav võib teises kultuuris olla igapäevane või isegi kõrgelt hinnatud.
Emotsionaalsed seisundid
*meeleolu mõjutab inimese mõtlemist, käitumist tegevust jne. Suhteliselt nõrga seisundina kujuneb ta enamasti üsna aeglaselt, aga võib püsida päris kaua. Mõnikord tekib meeleolu märkamatult mitme iseenesest vähese tähtsusega sündmuste koosmõjul.
*afekti peetakse emotsionaalseks plahvatuseks, sest ta tekitab kiiresti on väga tugev ja kestab lühikest aega. Ta avaldub otsekohe ka väliselt, see on teda raske varjata. Tuleb ette ka haiguslikke afektiseisundeid, mille korral ei mäleta inimene hiljem üldse mis afekti ajal toimus.
*kirg on väga tugev ja suhteliselt pika kestusega emotsionaalne seisund, mis koondab inimese mõtted ja energia teatud eesmärgile. Vahel võib kirg inimest haarata kogu eluks, kuid ta võib kesta ka lühikest aega. Kuna kirel on tohutu jõud, siis on oluline ka tema suund või objekt. Kui nn positiivsed kired ei too tavaliselt kaasa suuri probleeme siis negatiivsete kirgede tagajärjed võivad osutuda väga raskeks.
*frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib kui inimesel ei õnnestu mingi takistuse tõttu saavutada oma eesmärki. Kogedes suutmatust eesmärke saavutada, võib inimene otsida põhjusi iseendast või välistest teguritest.
*ärevust võib pidada lähedaseks hirmuemotsioonile kuid nad pole üks ja sama. Kui hirm seostub mingi kindla objekti või sündmuse kartmisega siis ärevus on pigem ähmane ebamugavustunne. Psühholoogias eristatakse kognitiivset ärevust, mida iseloomustab teatud mure või sisemine rahutus ning somaatilist ärevust millele on tunnuslikud niisugused kehalise ebamugavuse ilmingud nagu lihaspinge, motoorne rahutus, peavalu, südamekloppimine. Esinevad väga sageli koos.
Emotsioonide pühhofüsioloogilised väljendused
*südame ja veresoonkonna töös – südame töö kiirenemine või aglustumine, mille tõttu inimene punastab või kahvatab; eriti tugeva emotsiooni korral tõuseb vererõhk.
*hingamises – erutunud inimese hingamine kiireneb, tugeva ehmatuse või suure põnevusega või ’’hing kinni jääda’’.
*seedeelundkonna töös – ebameeldivate emotsioonide puhul võime kogeda maos raskustunnet, hirmu korral tunneme, et suu kuivab (seedemahlade eritus lakkab)
*sise- ja välisnõrenäärmete töös – adrenaliinierituse suurenemine põnevust tundes, pisaranäärmete töölehakkamine kurbuse või leina puhul.


Arengupsühholoogia
Lapse mõtlemise areng (Jean Piaget teooria)
1.sensomotoorne 0-2 aastat – normaalse arengu puhul kujuneb see 8. elukuuks. Kuni sinnani laps ennas ümbritsevat ei eristam st. inimesi, mänguasju jt objekte mis on nägemisväljast väljas, taga ei otsi. Esimesed 4 elukuud käib maailma tunnetamine käe ja suu ühistöös. Sealt edasi hakkab toimuma käe ja silma ühistöö. Selle perioodi lõpuks oskavad nad kõndida ja väga intensiivne kõneareng.
2.eeloperatsiooniline 2-7 aastat – väga intensiivne sõnavara kasv, aga mõtlemine on egotsentriline e. enesekeskne. Kõne ja laused on vähe informatiivsed. Sellel perioodil on valdavalt kujundlik mõtlemine.
3.konkreetsete operatsioonide periood 7-12 aastat – sellel perioodil läheb paika aja ruumi mõiste. Õppimises kasutatakse mehaanilist mälu. On võimalik õpetatada konkreetseid ülesandeid kasutades sümboleid.
4. formaalsete operatsioonide periood 12-... aastat – iseloomulik loogilise mõtlemise kujunemine. Üldistamisvõime areng. Seoste ja suhete tabamine. Empaatia võime kujunemine.

Sotsiaalpsühholoogia
Grupi tunnused:
*kindel liikmete arv, kõik liikmed teavad, et nad kuuluvad sellesse gruppi
*grupil on tegutsemiseks mingi kindel eesmärk
*grupi tunnuseks on nö ’’meie’’ tunde tekkimine, st. vastukaaluks eristatakse ’’nemad’’ grupp ja pidevalt toimub võrdlus ’’meie’’ vs. ’’nemad’’
*osadel gruppidel on mingid välised tunnusmärgis, mis näitab kuuluvust sinna gruppi
Grupiga liitumise kolm etappi
1.inklusiooni periood – ajaline periood (tavaliselt paar kolm päeva) kus pannakse paika kas uus grupi liige võetakse sellesse gruppi omaks ja kas ta kohaneb ise selle grupiga või jääb ka tõrjutuks, isoleerituks. Kaks äärmust, aluseks mõlemal juhul on hirm ja ebakindlus, et grupp ei võte seda inimest omaks.
2.mõjujõu valdamine – iga uus liige lükkab paigast ära vanad suhted, st. endistest liidritest võivad saada kaaslased ja uuest liikmest liider. Mõjujõu valdamise aluseks on meis kõigis olev sünnipärane kontrollitarve. Kasvatus kas soodustab või võtab seda maha. Normaalse kontrollitarbega inimene suudab olla mõnes grupis liider ja teises rahulikult kaaslane. Kaks äärmust: *autograaf on inimene kes püüab igas situatsioonis ja grupis olla liider, kui ta seda positsiooni ei saa siis tunneb ta ennast alandatuna. *abdikraat on oma olemuselt kontrollist loobuja. Sellel perioodil otsustatakse kes selles grupis üleval on, kes all.
*emotsionaalsete suhete väljakujunemine – igas grupis kujunevad nn sõpruskonnad, need on inimesed kellele me räägime endast natukene rohkem kui ülejäänud grupiliikmetele ja samas ootame, et nemad meile samaga vastaksid. Otsustatakse, kes inimesele lähemal kes mitte.

Suhtlemispsühholoogia
Isikutaju:
*esmamuljeefekt – see on teise inimese tajumine eskamordsel kohtumisel, esimeste sekundite jooksul. Esmamulje puhul tajub inimene teist inimest kõikide meeleelunditega. Kõik meeleelundid töötavad aktiivsemalt. Suhtlemine: 10% saame ja anname läbi sõnalise suhtlemise, 55% anname ja saame läbi mitteverbaalse suhtlemise, 35% hääletoon, kõnelemise kiirus.
*stereotüübid – teiste inimeste tajumine toimub üldiselt üksikule. Selleks me kasutame nt rahvust, vanust, elukutset, sugu, isikuomadusi jne.
*projektsioon – enda positiivsed jooned kanname me üle enda jaoks meeldivatele inimestele, enda negatiivsed jooned tahame kanda üle enda jaoks ebameeldivatele inimestele.
*korduvtaju – alates teisest kohtumisest hakkame me aktiivselt uurima teise inimese isiksuse omadusi ja andma sellele pinnalt hinnanguid.
Mitteverbaalsed suhtlemisvahendid:
*isikuruum:
- intiimtsoon, see on kehapinnast oma 35-50 cm. See on piirkond kuhu lubame enda jaoks kõige lähedasemaid inimesi (perekond, armastatu, seksuaalpartner). See piirkond on ainult minu ja siseneda võib ainult minu loal. Kui selles piirkonnaks on võõrad inimesed, siis me tunneme ärevust, ebakindlust, ebameeldivust a oleme selles lühikest aega.
-isiklik tsoon – see läheb kehapinnast 1,2-3,3 meetrit. See on ’’kaitsemull’’ millega kõik inimesed suhtlevad. Kõik need piirkonnad on seljatagant suuremad. Ekstravertidel on isiklik tsoon väiksem, introvertidel suurem. Skisofreenikute piirkond on väga suur. Põhjamaalaste isiklik tsoon suurem, lõunamaalastel väiksem. Kujuneb välja 10-12 aastaselt. Isiklik tsoon lubab sisenemist sõpradele, tuttavatele ja rollitäitjatele. Sõbrad lubatakse intiimtsooni ja isikliku tsooni piirimaile.
-sotsiaalne tsoon – läheb kehast 3,5 m kaugusele. See on suhtlemine rollide tasandil. Esinemine väikese grupi ees.
-avalik tsoon – on esinemine suurema audirooeiumi ees, nt. esinemine kooli rahva ees. Seotud nägemisega ja tagasiside saamisega.
*silmside – suhtlemise alustamiseks võetakse kõigepealt pilkkontakt. Mida agressiivsem on inimene, seda kauem suudab ta hoida pilkkonatakti. Tavaline pilkkontakti hoidmise aeg on 20 sekundit. Rääkija vaatab otsa lühemat aega kui kuulaa, sest ta tegeleb kolme asjaga korraga
-vaatab otsa, et saada tagasisidet kuidas tema poolt edastatud info kohale jõudis. Pikkontaktiga on seotud ka sobivamad istumisasendid laua ääres.
-informatsiooni ette töötlemine
-alateadlikult kontrollib oma mitteverbaalseid suhtlemisvahendeid
Silmsidemega suhtlemine kujuneb välja alates 5ndast eluaastast.
*Näoväljendus – suures osas emotsioone on nähtavad inimese näos või näoväljenduses. Vastsündinu on suuteline oma näolihastega esile kutsuma 20 000 näoilmet.
-eksternaalid – inimesed kes väljendavad aktiivselt oma emotsioone nii žestides kui ilmetes. Erinevuseks on temperamendi tüüp ja kasvatus.
-internaalid – inimesed kes elavad oma tundeid sissepoole. Aluseks on temperamendi eripära ja kasvatus.
Läbi erinevate kultuuride on näoväljendustest ära tuntavad õnn, viha, kurbus, üllatus, jäikus ja hirm. Inimese parem näopool väljendab emotsioone nii, et nad on tahtega kontrollitud ja vasakus näopooles väljenduvad emotsioonid täiesti ehedalt.
*žestid – kõikvõimalikud kehaliigutused
-embleemid – kultuurispetsiifilised või grupispetsiifilised märgid, mille puhul kõnet pole vaja.
-illustraatorid – kasutatakse paralleelselt kõnega, et kõnet illustreerida ja paremini arusaadavamaks teha.
-adaptorid
¤objektadaptor – mingi ese
¤enese adaptor – ärevuse maandamiseks enesepuudutamine.
Situatsioonis kus inimene tunneb end ebakindlalt ja tema ärevus kasvab, kasutab ta mingeid vahendeid oma ebakindluse varjamiseks ja ärevuse maandamiseks. Naised suudavad paremini oma näoväljendusi peita ja mehed žestidega näolt tähelepanu eemale pöörata.
*puudutused e. taktiilsus – suhtlemise käigus antud ja saadud puudutused on seotud suhte tüübiga.
-funktsionaalsed suhted – teine osapool on objekt ja isiksust seal taga ei ole
-sotsiaalsed suhted – suhtlemine toimub rollide tasandil aga isiksus on haaratud.
-sõprussuhted – mida rohkem puudutatakse seda avatumaks lähevad suhted. Mehed puudutavad positsiooni näitamiseks ja naised empaatia väljenduseks.
-seksuaalsuhted – puudutused on lubatud kõikidesse kehapiirkondadesse.

Lähisuhted
John Alan Lee: kirjeldab armastusstiili, kolme põhistiili ja kolme lisastiili. Armastusstiil käib suhte juurde ja neid vahetatakse. Kui inimene on paralleelselt mitmes suhtes korraga siis ta võib iga suhte puhul kasutada erinevaid stiile.
*eros – erootiline armastusstiil mille puhul on tähtis füüsiline atraktiivsus e. näha teda ja armuda. Selle stiili kasutajatel on olemas mingi mudel. Erootilised armastajad kirjeldavad oma lapsepõlvekodu väga sooja, südamlikuna ja nende kodus on vanemad alati väljendanud tundeid.
*ludus – mänguline armastus. Selle stiili kasutaja ei ole valmis pikaajaliseks püsisuhteks. Enamasti jäävad nad üksikuks, aga partnereid on neil koguaeg. Tihti on korraga mitu suhet, suhte algusest peale nad ei varja, et vastutust suhte eest nad ei võta. Oma lapsepõlvekodu iseloomustavad nad keskpäraselt, aga väidavad, et on suhetes kõvasti haiget saanud varases täiskasvanueas.
*storge – sõbralik armastus mis kujuneb aeglaselt pikaajalise sõpruse baasil. See on suhe ilma kire ja meeletuseta ja tundeid eriti ei väljendata. Arvatakse, et tänapäeval on storget kõige vähem sest inimesed on liikuvad mitte paiksed. Lapsepõlvekodu hindamisel väidavad, et nad on üles kasvanud paljulapselises suures peres, kus suuremad on varakult hoidnud väiksemaid, on tehtud kõvasti tööd ja tunnete väljendamiseks pole aega olnud.
*mania – maniakaalne armastaja on kohutavalt armukade, kontrolliv ja pidevalt tahab saada tagasisidet kas teda armastatakse sama palju kui tema armastab. Öeldakse, et tema armastab oma amastust mitte teist inimest. Lapsepõlvekodu on olnud õnnetu, paljud on kasvanud üksikvanematega peres millele on eelnenud valus lahutus e lapsi on akasutatud relvana teise vanema vastu.
*pargma – praktiline armastus mille aluseks on mingisugune ühistegevus või majanduslik alus.
*agape – altruistlik. Seostatud kristliku kasvatusega. Selle stiili kasutajad pühendavad oma suure tunde jumalale ja leiavad, et armastus teise inimese vastu on teise aitamine kuni eneseohverdamiseni välja.
Roberth Stenberg: iseloomustab suhteid läbi kolme külje:
1.emotsionaalne külg e. lähedus – osavõtlikkus, impaatia, teise inimesega arvestamine
2.motivatsiooniline e. kirg – see külg on seotud füüsilise atraktiivsusega, seksuaalsusega ja mängulisusega suhtes.
3.tunnetuslik e. otsustus – otsustus selles suhtes olla, seda suhet säilitada ja kriisi olukorras selle suhtega tööd teha.
KOLMNURK
*neutraalsed suhted – suhtlemine rollide tasandil kus isiksus on vähe haaratav
*meeldimine – meeldimissuhte tasand
*meeletu armumine – suures osas füüsilise atraktiivsuse pinnal, tekib kiiresti ja hääbub kiiresti
*tühi armastus – iseloomustab kui väga pikaajalisesuhtes inimesi seob kohustus aga lähedus ja kirg on kadunud. Selle kõrval on tavaliselt ka teised suhted.
*romantiline armastus – lähedus ja kirg aga puudub kohustus. Nn. Romeo ja Julia armastus. Iseloomustatakse ka noorte armastusena.
*rumal armastus – nn. hollywoodi tüüpi armastus
*sõbralik armastus – kohusetunne ja lähedus, pikaajaline kooselutüüp, kus kirel on väiksem tähtsus suhtes kui kohustysel ja lähedusel.
*täiuslik armastus – mille poole kõik püüdlevad aga kõik ei jõua.