Ühiskonnaõpetus (Kt. Nüüdisühiskond)

1. Nüüdisühiskond ja selle tunnusjooned - tänapäeva arenenud ühiskond, mida iseloomustavad avaliku sektori, turumajanduse ja kodanikuühiskonna eristatavus, rahva osalus ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus vaimuelus ning inimõiguste tunnustamine.

2. Heaoluriik, selle tunnused -riik, mis sekkub turumajandusse ning tuluda jaotamisse, et leevendada sotsiaalsete teenuste ja väljamaksete abil tururiskide mõju inimese toimetulekule.

3. Heaoluühiskond - ma jõuan selleni.

4. Siirdeühiskond, algus ja lõpp - periood mil üks valitsemiskord vaheldub teisega. Algab demokraatliku põhiseaduse alusel toimuvate vabade valimistega, lõppu on raske määratleda.

5. Freedom House'i indeks - riigid jaotatakse kolme gruppi - vabad, osaliselt vabad ja mittevabad ehk mittedemokraatlikud riigid.

6. Demokraatia - valitsusvorm, mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas, võimude lahusus ja tasakaalustatus, seaduse ülimuslikkus ning inim-ja kodanikuõiguste austamine.

7. Demokraatia tunnused:
1) kodanikuvabaduste tunnustamine
2) vabad ausad valimised kus on konkurents
3) seaduse ees on kõik võrdsed.

8.Teadmusühiskond, tunnused - kõrgelt arenenud ühiskonnatüüp kus nii majanduses kui ühiskonna juhtimises kasutatakse teadusuuringute tulemusi.

9. Postindustriaalühiskond, tunnused - tööstusühiskonnale järgnenud ühiskonna arengufaas, mida iseloomustavad kõrgtehnoloogia massiline kasutamine, paindlik sotsiaalne struktuur, tehnoloogiline massikultuur.

10. Polüarhia - kõrgeltarenenud, pluralistliku ja tugeva kodanikuühiskonnaga demokraatiavorm, kus võim on hajutatud erakondade, kodanikuorganisatsioonide ja survegruppide vahel.

11. Leibkond - majapidamisüksus, mille moodustavad ühise eelarvega ja koos tarbimisotsuseid langetavad inimesed.

12. Võim peab olema legitiimne ehk õiguspärane. Rahvas peab võimu õiguspäraseks siis kui võimulolijad hindavad samu väärtusi mis rahvas.
Valitsuse efektiivsus näitab kui edukalt suudab võim valitseda ja rahuldada sotsiaalsete gruppide põhihuvisid.

Ökosüsteem

Ökoloogiline amplituut - ökoloogilise teguri intensiivsusvahemik, milles organism saab areneda, elada ja paljuneda. Teatud tunnuste vahemik, kus organism suudab eksisteerida.

Sümbioos - vastastikku kasulik kooselu.
a) endosümbioos - absoluutne, väga hea kooseluvorm ja kumbki osapool teineteiseta hukkuks. Nt. samblik.
b) ektosümbioos - nähtus, kus kahekesi on parem, aga saab ka üksi hakkama. Nt. ninasarvikud ja väikesed laululinnud.

Kommensialism - kooseluvorm, mis ühele poolele on kasulik/vajalik, teisele neutraalne. Nt. kuusk ja kuuseriisikas.

Herbivooria - kindla taime ja sellest toituva liigi kooselu. Nt. panda ja bambus, koaala ja eukalüpt.

Omnivooria - ''kõige'' söömine ehk nii taimne kui loomne toit, vastavalt vajadusele. Nt. karu, inimene, kalad.

Ökoloogilise püramiidi reegel - iga järgnev aste moodustab eelnevast 10%.

Kasvav populatsioon - juurdekasv ületab suremuse. Nt. arengumaad.

Kahanev populatsioon - suremus ületab juurdekasvu. Nt. mägigorillad, liivlased.

Stabiilne populatsioon - sündimus võrdub suremusega. Nt. Norra, Rootsi.

Üliharva kujuneb ökosüsteemis tasakaal, mille tagajärjel liigiline koosseis ja biomass ei muutu.

Esimene Maailmasõda (põhjused, ajend, Schlieffeni plaan, Saksamaa langus ja Versailles' rahuleping, Vene kodusõda, Bresti rahu)

Põhjused

Maailmasõja peamiseks põhjuseks olid 20. sajandi alguseks teravnenud vastuolud maailma suurriikide vahel, kus ühel pool seisid Prantsusmaa ja Inglismaa ning teisel pool Saksamaa.
Alahinnati ohtu. Suurriikide valitsused ei uskunud maailmasõja võimalikkusesse ega pingutanud selle ärahoidmiseks piisavalt.
Sõda romantiseeriti. 20. sajandi algul oli levinud veel kujutelm, et sõda on romantiline, ülev ja hiilgav. Seetõttu leidus inimesi, kes sõda lausa soovisid ja hirmuseguse põnevusega ootasid.
Rahvusvaheliste kriise reguleerivate institutsioonid puudumine. Maailmas polnud 1914. aastal organisatsioone mis oleks suutnud kiirelt korraldada näiteks suurriikide liidrite kohtumisi.
Sõjaline mõtlemine osutus kaalukamaks kui diplomaatia. Riikide valitsustes otsekui ei märgatud sõjatehnika tormilist arengut ega uuendatud sellele vastavalt oma julgeolekupoliitikat, tihti ei tundnud valitsused isegi oma kindralstaapides koostatud sõjaplaane.

Ajend

Maailmasõja puhkemise ajendiks sai Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos 28. juunil. 1914. Austria-Ungaris ja mujalgi Euroopas vallandas tapmine pahameeletormi, kuid atentaat polnud siiski sündmus, mis pidanuks viima maailmasõja puhkemiseni. Venemaa asus toetama Austria-Ungari surve alla sattunud Serbiat. Saksamaa õhutusel kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja, vastuseks kuulutas Venemaa välja mobilisatsiooni. Saksamaa võttis seda sõjakuulutusena, esitades Venemaale ja selle liitlasele Prantsusmaale ultimaatumi, mis nõudis mobilisatsioonikäsu tühistamist. Seda ei tehtud ja Saksamaa kuulutas 1. augustil 1914 algul Venemaale, seejärel Prantsusmaale sõja, tungides ühtlasi kallale Belgiale. Belgia neutraliteedi rikkumine sundis sõtta astuma Inglismaad.

Schlieffeni plaan

Saksa sõjaplaani nimetati selle peamise koostaja, Saksa kindralstaabi ülema krahv Alfred von Schlieffeni järgi Schlieffeni plaaniks. See nägi ette esiteks Prantsusmaa kiire purustamise ja seejärel vägede paiskamise itta Venemaa vastu. Plaani teostamiseks koondas Saksamaa enamus oma jõududest Prantsusmaa vastu, eriti läänerinde paremale tiivale, kus väed pidid Belgia ja Luksemburgi kaudu Prantsusmaa tugevatest piirikindlustest mööda marssima, mööduma kaares Pariisist põhja poolt ja seejärel läänest ning Prantsuse armee koos pealinnaga kotti haarama. See pidi toimuma 39 päevaga, kogu sõda tuli aga võita 3-4 kuuga. Itta jäid esialgu vaid väiksemad katteüksused, mis pidid piiridelt vajaduse korral Ida-Preisimaa sisemesse taanduma.

Saksamaa langus. Versailles' rahuleping.

1918. aasta juuli lõpuks olid sakslastel läänerindel jõud otsas. Seda nähes asusid lääneliitlased vastupealetungile, kasutades oma kasvavat tehnilist ülekaalu. 8. augustil 1918 andsid Prantsuse ja Inglise korpused 600 tankti toetusel sakslastele Amiensi juures ränga hoobi. Septembris pidi Saksa väejuhatus tunnistama, et Saksamaa on sõjaliselt löödud ning tegi 29. septembril 1918 keisrile ettepaneku alustada rahuläbirääkimisi.
18. jaanuaril 1919 avati Pariisis rahukonverents, millest võttis osa 27 Saksamaaga kas sõdinud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Rahukonverentsi dokumentidest oli tähtsaim Saksamaaga sõlmitud Versailles' rahuleping, mis kirjutati alla Versailles' lossi peeglisaalis 28. juunil. 1919. Selle kohaselt pidi Saksamaa loovutama Prantsusmaale Elsassi ja Lotringi, samuti mõned alad Belgiale ja Taanile ning sõja tagajärjel tekkinud uutele riikidele nagu Leedu, Poola ja Tšehhoslovakkia. Kokku jäeti Saksamaa ilma ligi kaheksandikust territooriumist, sealhulgas mitmest sakslastega asustatud piirkonnast. Lisaks pidi Saksamaa vähendama oma sõjaväge 100 000 mehele, kellest vaid 4000 võisid olla ohvitserid. Saksamaa ei tohtinud kehtestada sõjaväeteenistuskohustust, tal keelati omada lennuväga ja allveelaevu, piirangud kehtestati ka laevastiku suurusele. Lõpuks tuli hüvitati võitjariikidele sõjakahjud ehk maksta reparatsioone. Et Saksamaa täidaks Versailles' lepingu tingimusi, hõivasid liitlased 15 aastaks Reini jõe piirkonna, kuulutades selle demilitariseeritud tsooniks.

Vene kodusõda

Kodusõda Venemaal oli tegelikult alanud juba 1917. aasta lõpul, mil paljud Venemaa piirkonnad keeldusid Petrogradi uusi kommunitslikke võimumehi tunnustamast. Esialgu õnnestus enamlastel vastuhakud maha suruda, kuid 1918. aasta kevadel puhkes kodusõda uue hooga. Mitmel pool tekkisid ''valged'' valitsused, mis tuginesid enamlaste poolt laiali aetud Asutava Kogu liikmetele. Valgete eesmärgiks oli ''ühtse ja jagamatu'' Venemaa taastamine.
Vene kodusõda oli julm. 1918. aasta sügisel kuulutasid enamlased avalikult välja punase terrori, mida nad tegelikult olid teostanud võimuletulekust alates. Lenini korraldusel asutati Venemaal koonduslaagrid, tapmised sagenesid. 1918. aasta juulis mõrvati Jekaterinburgis keiser Nikolai II perekonnaga. Punast terrorit juhtis Erakorraline Komitee (Tšekaa) eesotsas Felix Dzeržinskiga. Kuid ka valge terror ei jäänud punasest maha. Kokku hukkus Vene kodusõjas erinevatel andmetel 8-12 miljonit inimest. Enamlaste edu võtmeks oli tõik, et neil õnnestus Punaarmee muuta võitlusvõimeliseks sõjaväeks, seda võib pidada suuresti Lev Trotski saavutuseks. Rakendati sõjaväekommunismiks nimetatud majanduspoliitikat: kogu majandus allutati riigi kontrollile, kaotati palgad, aga ka tasu suure hulga teenuste eest. Talurahva jaoks võrdus nende tegevus röövimisega. 1920. aasta lõpuks oli valgete kätte jäänud vaid Krimmi poolsaar, kus oli võimul admiral Peter von Wrangel. 1920. aasta lõpul hõivas Punaarmee ägedate lahingutega kogu poolsaare; Wrangelil õnnestus suurem osa oma vägedest siiski evakueerida. Kuigi partisanisõda enamlaste vastu jätkus veel aastaid, oli kodusõda 1922. aastaga lõppenud. Kodusõja tulemusel suutsid enamlased enda kätte haarata võimu suuremal osal endise Vene impeeriumi territooriumil.

Bresti rahu

1917. aasta novembris pöördusid enamlased Saksamaa ja tema liitlaste poole ettepanekuga sõlmida vaherahu ning alustada rahuläbirääkimisi. Need toimusid Brest-Litovski kindluslinnas. Sakslaste esitatud tingimused olid rängad, muuhulgas nägid need ette Poola ja Ukraina eraldamist Venemaast. Enamlased lootsid läbirääkimisi venitada seni, kuni Saksamaal puhkeb kommunistlik revolutsioon. Lõpuks kaotasid sakslased kannatuse ning alustasid 17. veebruaril 1918 uuesti sõjategevust. Paanikasse sattunud enamlased saatsid uuesti delegatsiooni Brest-Litovskisse, nõustudes nüüd kõigi sakslaste tingimustega. 3. märtsil. 1918 sõlmitud Bresti rahuga loovutati sakslastele maa-ala, kus elas ligi veerand Venemaa rahvastikust, neljandik tööstusest ning kolmandik põllumajanduslikust maast. Paljud pidasid Bresti rahulepingut reetmiseks. Venemaa väljumine sõjast oli raskeks hoobiks Inglismaale ja Prantsusmaale.

Ühiskonnaõpetus (tööstusühiskond, postindustriaalneühiskond, infoühiskond, heaoluühiskond, demokraatia, ühiskonna jätkusuutlikkus)

Nüüdisühiskonda iseloomustavad ühiskonnasektorite eristatavus ja vastastikune seotus, tööstuslik kaubatootmine, rahva osalemine ühiskonnaelu korraldamises, vabameelsus inimsuhetes ja vaimuelus, inimõiguste tunnustamine.

Tööstusühiskond (19.saj)

Majanduses tõusis tähtsuselt esikohale tööstuslik tootmine. Väikesed töökojad ja manufaktuurid asendusid suurte vabrikutega, kus töö oli korraldatud konveieritel. Töötegemine pidi olema võimalikult ratsionaalne, omanik pidas ranget arvestust ning jälgis, et tööline kasutaks aega otstarbekalt. Ametnike võim ehk bürokraatia tugevnes just koos tööstusühiskonnaga, millele oli omane praktiline mõtlemine ja igakülgne kaalutlemine.
Tööstusajastul hakkas tööaeg domineerima puhkeaja üle.
Tööstuspööre ja ülemine kapitalismile muutis oluliselt ühiskonna sotsiaalset jaotust. Täpsemalt muutusid tööhõive majanduse põhivaldkondades, linna- ja maarhvastiku suhtarv, leibkonnamudelid.

Postindustriaalühiskond (20. saj lõpp)

20. sajandi viimasel veerandil hakkas kujunema uus ühiskonnatüüp - postindustriaalne ehk tööstusjärgne ühiskond. Suurim nihe ühiskonna arengus puudutas tootmistegevust. Tertsiaar- ehk teenindussektori osatähtsus kasvast kiiresti hankiva ja töötleva tööstuse arvel.
Kui tööstusühiskonnas tähtsustati tööstustootmist ja tootmisvõimsust, siis postindustriaalse ühiskonna juures tähtsustatakse teaduse ja tehnoloogia osa majanduses. Postindustriaalne ühiskond vajas tööjõuks haritud spetsialiste, kes on saanud tehnoloogilise, administratiivse ja juhtimisalase koolituse.

Infoühiskond

Kuna info kujunes oluliseks kõigis elusfäärides hakati arenenud postindustriaalset ühiskonda nimetama ka infoühiskonnaks. Teadus, uurimisasutused ja avastuste-leiutiste rakendamine muutusid olulisemaks.
Seda tüüpi ühiskonda kus infot majanduses ja poliitikas pidevalt ning oskuslikult kasutatakse nimetatakse teadmusühiskonnaks.

Heaoluriik

Heaoluriik püüab parandada inimese toimetulekuvõimalusi ning sekkub sel eesmärgil majanduse ja tulude jaotamisse.
Heaoluriik täidab lisaks klassikalistele riigifunktsioonidele (seadusloome, õiguskord, riigikaitse) ka sotsiaalseid ülesandeid ning reguleerib majandust.
Majanduslikku tõhusust kõrvutatakse heaoluriigis alati sotsiaalse õiglusega.
Healoriigil on kaks põhilist tunnust. Esimene avaldub nimetuses ülekandeühiskond, mida heaoluriigi kohta ka vahel kasutatakse. Ressursside ülekandmine on sedalaadi ühiskonnale omane. Teiseks annab heaoluriigist tunnistust asjaolu, et umbes pool avalikest kuludest läheb sotsiaalsfääri vajadusteks.

Demokraatia

Kommunistliku bloki lagunemine muutis demokraatia ja diktatuuride vahekorda maailmas, kus veel 1980. aastate lõpul oli ülekaalus autoritaarsed režiimid.
Demokraatia levik on olnud 20. sajandi viimase veerandi võimsaim ülemaailmne suundumus.
Lähimate aastakümnete tõenäoseks põhitrendiks kujuneb demokraatia kindlustumine, mitte aga levimine.
Seda perioodi mille jooksul üks valitsemiskord vaheldub teisega tuntakse kui ülemineku ehk siirdeperioodi. See algab demokraatliku põhiseaduse alusel toimuvate vabade valimistega, üleminekuaja lõppu on aga keerulisem määratleda. Selle võib lugeda lõppenuks kui demokraatia põhimõtted on juurdunud kõigis ühiskonnavaldkondades ja -suhetes.
Demokraatia on valitsemiskord mille puhul on täidetud kolm põhinõuet: konkurents, hääleõigus ja kodanikuõigused.
Demokraatia miinimumnõue on vabad, konkureerivate kandidaatidega valimised. Samas on valimised ainult üks demokraatia tunnus.
Täielik liberaalne demokraatia peab lisaks vabadele valimistele evima järgmisi tunnuseid:
*kodanikuvabaduse tunnustamine
*õigusriik ja kõigi võrdsus seaduse ees
*võimuinstitutsioonide lahusus ja tasakaalustatus
*kohtusüsteemi ja teiste kontrollorganite poliitiline sõltumatus
*vaba ja pluralistlik kodanikuühiskond ning vaba ajakirjandus, miks pakuvad mitmekesiseid kanaleid huvide väljendamiseks.
*vähemuste õigustega arvestamine
*tsiviilkontroll sõjarelvade üle
Nende tunnuste ellurakendmunie eeldab omakorda põhiseaduse ja mitmesuguste valitsemisinstitutsioonide olemasolu. Alles siis kui kõik tunnustavad demokraatiat ja toimivad demokraatlike normide järgi on demokraatia ühiskonnas kindlalt juurdunud.

Jätkusuutlikkus

Jätkusuutlik areng on niisugune arengutee, mis rahuldab praeguste põlvkondade vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve.
Ühtegi probleemi ei tohi lahendada teiste arvelt.
Võim peab olema legitiimne ehk õiguspärane. Rahvas peab võimu õiguspäraseks siis kui võimulolijad hindavad samu väärtusi, mis rahvas.
Viimastel aastatel on sotsiaalteadlased kasutusele võtnud mõiste hea valitsemine. Lisaks legitiimsusele peab niisugune valitsemine olema efektiivne, läbipaistev ja kodanike kaasav.
Valitsemise efektiivsus näitab kui edukalt suudab võim valitseda ja rahuldada erinevate sotsiaalsete gruppide põhihuvisid.
Arenenud riikidele on jätkusuutlikkuse tagamisel majanduslikust heaolust tähtsamaks kujunenud rahvastikutaaste probleemid. Rahvastik vananeb ja väheneb.
Sama oluline kui rahvaarv on ka rahvastiku kvaliteet - inimeste haridustase, tervis, tööpotentsiaal, kaasatus ühiskonda.